Heinrich Harrer (6. VII 1912 – 7. I 2006), Austria mägironija, sportlane ja kirjanik. Postitöötaja poeg. 1933–38 õppis Grazi ülikoolis sporti ja geograafiat. 1936 arvati Austria olümpiameeskonna koosseisu, kuid Austria boikoteeris olümpiamänge. Aastast 1937 töötas Austria naiste suusakoondise treenerina. 1938 võeti SS-i teenistusse, astus Natsionaalsotsialistikusse Saksa Töölisparteisse. 24. VII 1938 ronis esimesena maailmas Eigeri (3970 m; Šveitsi Alpides) põhjaseinalt tippu. 1939 võttis osa Nanga Parbati ekspeditsioonist Indias, peeti tagasiteel kinni ja sunniti jääma Indiasse. 1944 põgenes koos kaaslasega Indiast, 1946 jõudis jalgsi Lhasasse Tiibetis. 1946–51 elas Lhasas, töötas tõlgi ja fotograafina. Sõbrunes dalai-laamaga. Lahkus Tiibetist 1951 pärast seda, kui hiinlased Lhasa üle võtsid.

1952 reisis tagasi Austriasse, 1953 avaldas raamatu „Seitse aastat Tiibetis”. Võttis osa mitmest avastusekspeditsioonist Alaskal, Andides, Kesk-Aafrikas ja Amazonasel. 1954 tõusis esimesena kahele tipule Alaskas. 1962 ronis esimesena maailmas Puncak Jaya (4884 m) tippu, reisis põhjast lõunasse läbi Uus-Guinea, võttis osa avastusreisist Kalimantanile (1970–71) ja Bhutani (1980). Avaldas üle 20 raamatu. Tuli aastatel 1958 ja 1970 Austria golfimeistriks.

Aastast 1983 on Hüttenbergis H. Harreri muuseum. 1997 valmis Ameerika film „Seitse aastat Tiibetis” (Harreri raamatu järgi). 2002 andis dalai-laama Harrerile Tõe Valguse Autasu (Light of Truth Award).

Töid

• Sieben Jahre in Tibet (1952; eesti keeles 2000)
• Das alte Lhasa (1953)
• Die Weiße Spinne (1959)
• Ich komme aus der Steinzeit (1965)
• Erinnerungen an Tibet (1985)
• Mein Leben (2002)
• Denk ich an Bhutan (2005)

Välislingid

• Heinrich Harreri koduleht (inglise keeles)
• Heinrich Harreri muuseum Hüttenbergis (saksa keeles)

Loodud 2012