Ibn Baţţūţah [battu:ta] (õieti Abu Abdallah Muhammad ibn Abdallahal-Lavati at-Tandži; 24. II 1304 – 77), araabia maadeuurija. Läks 1325 palverändurina Tangerist Egiptuse kaudu Mekasse, külastas seejärel Iraani, Mesopotaamiat, Süüriat, Väike-Aasiat, Krimmi ja Kuldhordi ning jõudis arvatavasti Volga bulgaarlaste asualale. Rändas sealt Kesk-Aasia kaudu Afganistani, saabus 1333 Indiasse ja suundus Delhi sultani saatkonnaga Hiinasse. Elas teel kaks aastat Maldiividel, viibis ka Sumatral. Naasis 1349 Marokosse. Reisis 1352—53 läbi Sahara Sudaani, tõi sealt esimesena teateid suure Mali riigi kohta. Ibn Baţţūţah reisikirjeldus, mille pani kirja Ibn Džazaija (surnud 1356), on väärtuslik, rohkete etnograafiliste ja olustikuliste tähelepanekutega ajalooallikas.

EE 3, 1988