intensiivmaaviljelus, maaviljelussüsteem, mil­lele on iseloomulikud tootmise suur intensiivsus, laiaulatuslik spetsialiseerumine ja kontsentreeru­mine, suur tootmisvahendite ja energia kulu ning keskkonnavaenulikkus. Intensiivmaaviljeluse puhul saadakse intensiivsortide ning rohke mineraalväetiste ja keemiliste taimekaitsevahendite kasutamise, kunstliku niisuta­mise ja tööde kompleksse mehhaniseerimise abil kul­tuuridelt maksimumsaake. Vähe rakendatakse maaviljeluse bioloogilisi komponente (külvikorrad, orgaaniliste väetiste kasutamine). Intensiivmaaviljelus toob paratamatult kaasa loo­duskeskkonna ja põllumajandustootmise vastuolu, taimede kasvunõudeid ja mulla vajadusi rahuldatakse kunstli­kult ja ühekülgselt, mistõttu taimede kasv ja areng on häiritud. Toodang sisaldab rohkesti toksilisi aineid, need võivad põhjustada inimestel ja loomadel mür­gistusi.

Intensiivmaaviljelus on osutunud perspektiivituks tootmisviisiks ka oma väga suure energiatarbimise tõttu: Howard Thomas Odumi (1975) ja David Pimenteli (1981) andmeil on intensiivmaaviljeluse korral ühe toidukalori tootmiseks, säilitamiseks ja ümbertöötamiseks vaja 10–15 kalorit, see on 10 korda rohkem kui ekstensiivse tootmisviisi puhul. Maailma arenenud põllumajandusega piirkondades, kus keskkond on intensiivmaaviljelusega ära kurnatud, minnakse järk-­järgult üle integreeritud või alternatiivsele maavilje­lusele. Eestis pole intensiivmaaviljelust täies ulatuses rakendatud, kuid 1970–90 jõuti intensiivmaaviljeluse tasemele kasutatud mineraalväetiste hulga ja mulla üliraskete masinatega (Vene traktorid K-700 ja K-701) tallamise poolest.

Välislink

• Orgaaniliste ja mineraalväetiste mõju ja koosmõju põllukultuuridele ja keskkonnale pikaajalises põldkatses intensiiv-, tava- ja maheviljeluse võrdluses

EME 1, 2008 (H. Vipper)