Järvamaa, Järva, maakond Põhja-Eestis eelajaloolisest ajast aastani 1950; hõlmas valdava osa nüüdsest Järva maakonnast ning selle naaberalasid (Harju, Lääne-Viru ja Rapla maakonnast). 13. sajandi alguses oli Järvamaal rohkesti põlispõlde ja suhteliselt tihe asustus (2000 adramaad). Maakond koosnes 3 muinaskihelkonnast, nimeliselt on teada Lõpekund. Järvamaa alistus 1218 Riia piiskopile, langes 1220 taanlaste, 1227 Mõõgavendade Ordu ja 1238 Stensby lepinguga selle järglase Liivimaa Ordu võimu alla. 1265 ehitati Järvamaa ja muistse Alempoisi maakonna piirialale Paide ordulinnus. Mõisamajandus arenes Järvamaal (haldusüksusena oli see orduvõimu ajal Järva foogtkond) aeglaselt, feodaalrent oli suhteliselt väike ja vabatalupoegade arv suurem kui mujal Eestis. Ambla, Järva-Jaani ja Peetri muudeti 13. sajandi I poolel kirikukihelkondadeks, sama sajandi II poolel rajati uue kirikukihelkonnana Koeru ja enne 1427. aastat Järva-Madise. Umbes 1560 liideti Järvamaaga seni Viljandi komtuurkonda kuulunud Türi kihelkond (muistse Alempoisi maakonna ala). Anna ja Peetri kihelkond asutati 17. sajandi I poolel. 1561 alistus Järvamaa Rootsile. Liivi sõjas sai maakond rängalt kannatada. Alates Eestimaa kubermangu moodustamisest 1584 oli ta üks selle maakondi, jäädes selleks ka Vene võimu ajal (aastast 1710). Maakonnalinn oli Paide. Kui maakonnad 1950 likvideeriti, moodustati Järvamaast Paide, Tapa ja Türi rajoon, äärealasid üidendati Põltsamaa ja Väike-Maarja rajooniga.

EE 4, 1989