kask

Arukask

Siiriuse kask

kask (Betula), lehtpuude ja -põõsaste perekond kaseliste sugukonnast; umbes 60 liiki põhjapoolkeral tundrast lähistroopikani. Looduslikult kasvab Eestis 4 liiki kaski. Arukask (B. pendula) ja sookask (B. pubescens) on puukujulised ning moodustavad puistuid, vaevakask (B. nana) ja madal kask (B. fruticosa, sünonüüm B. humilis) on madala põõsa kujulised puittaimed ning kasvavad liigniiske­tel ja soostunud aladel.

Arukask on levinud Euroopas (v.a põhja- ja lõunapoolseimad alad) ning Lääne-, Kesk- ja Ida-Siberis. Tema lehed on nahksed, rombjad või kolmnurksed ja mõlemalt küljelt paljad, nende tipp on pikalt terav ja serv kahelisaagjas. Võrsed on paljad, noortel puudel katavad neid heledad, katsu­des karedad vahatäpid. Võra on ažuurne ja hõre, vabalt kasvaval puul ulatuvad oksad maapinnani, puistus kasvades laasub kask hästi ning tal on kitsas ja lühike võra. Peenemad oksad on pikalt rippuvad. Kasvab ühetüvelisena, tüvi on sirge ja väikese koondega. Kase tüvekoor muutub vananedes hallikas- või punakaspruunist paberjalt valkjaks, 30–40-aastaselt hakkab see tüve alaosast pikisuunas lõhenema ning tüvele moodustub paks mustjashall korp. Arukask on kiirekasvuline (eriti noores eas) ja väga valgusnõudlik, kuid mullastiku suhtes vähenõudlik. Kasvab harilikult 20–30 m kõrguseks. Eesti kõrgeimad arukased (kuni 38 m) kasvavad Tartumaal Järvseljal. Jämedaim arukask (Siiriuse kask) kasvab Võrumaal Urvaste vallas Siiriuse-Otepää tee ääres (ümbermõõt rinnaskõrguselt 396 cm). Vanemate arukaskede vanus küünib 150–­250 aastani. Eestis kasvab arukask peamiselt segapuistus, vähem on arukase puhtpuistuid (kaasikuid), kasvab ka üksikpuuna või rühmana ning on väga sage kodu­õue- ja pargipuu. Haljastuses kasvatatakse ka lõhislehiseid ('Dalecarlica', 'Crispa'), rippuvate okstega ('Youngii', 'Tristis') ja isegi purpurse lehevärviga ('Purpurea') arukase vorme. Arukase teisend on maarjakask.

Putukkahjuritest kahjustavad kaski põhiliselt lehekahjurid, metsa-külmavaksiku (Operophera fagata) ja hele-villkäpa (Calliteara pudibunda) rüüsted on mõnel aastal olnud Eesti kaasikutes laiaulatusli­kud. Üksikuid puid võivad kahjustada nt kasekedrik (Eriogaster lanestris) ja maipõrnikas. Nõrgestatud ning vigastatud keskealiste ja vanemate kaskede koore all võib elada kase-maltsaürask (Scolytus ratzeburgi). Torikulistest seentest on kasetüvedel või -kändudel peamiselt ebatuletaela (Phellinus igniarius), tuletaela (Fomes fomentarius), musta taelikut (Phellinus nigricans) ja musta pässikut. Roosteseentest kahjustavad kase lehti kaserooste tekitaja Melampsoridium betulinum, jahukasteseentest kase hajusa jahukaste teki­taja Phyllactina guttata ning kase laigulise jahukaste tekitaja Microsphaera ornata.

Madalsookaasik Endla järve ääres

Sookase levila ulatub Euroopas arukase omast põhja poole, Aasias on tema levila väiksem. Kasvab niisketel ja liigniisketel mineraal- ja turvasmulda­del, sage rabades, madal- ja siirdesoodes ning puis­niitudel. Kõrgus 15–25 m, lehed munajad, lihtsaagja servaga, ümardunud alusega (noortel puudel lehealus südajas), karvased, tipp lühidalt teritunud või tömp. Lehed puhkevad arukase omadest umbes nädal varem ning ka kolletuvad ja varisevad varem. Noorte puude ja vesivõsude lehed ja võrsed on viltjalt hallikarvased ning tugevalt lõhnavad. Võra munajas ja tihe, oksad võrdlemisi jämedad ja suunduvad ülespoole. Paljude sookaskede võras on tuuleluudasid. Arukasega võrreldes õitseb ta hiljem, kasvab aeglase­malt ja ei ole nii valgusnõudlik. Sookask laasub halvasti, tema tüvi on tavaliselt jändrik, kõveravõitu ja okslik. Kännuvõsust uuenenud puud on mitmetüvelised (tüved harunevad maapinna lähedalt). Tüvekoor on ka vanemas eas peaaegu juurekaelani sile ja valge, tüve alaosas võib vanematel puudel olla pikirõmeline hallikas korp. Eestis kasvab sookask peamiselt Lääne- ja Põhja-Eestis, enamasti segus männi või (harvemini) kuusega, on ka puhtpuistuid ja puuderühmi (nt puis­niitudel). Sookaske kasvatatakse ka ilupuuna. Looduses on ka aru- ja sookase vahepealsete tunnustega kuldkaske (B. × aurata, sünonüüm B. pendula × B. pubescens), kes on tekkinud nende liikide hübriidumise tagajär­jel.

Madala kase võrse

Madal kask on levinud Euraasia põhjapoolse­tel aladel. Eestis on ta 1–2,5 m kõrgune rohkesti harunev püstine põõsas, kasvab peamiselt Mandri-Eesti ida- ja edelaosa soostunud niitudel, madal- ja siirde­soodes ning rabastuvates lodumetsades. Lehed on täkilise servaga, lühidalt teritunud või tömbitipulised munajad või ovaalsed (lehe pikkus laiusest suurem) ja 1–3 cm pikkused. Tumepruune peeni võrseid katavad tihedalt vahatäpikesed. Mõnikord kasvatatakse madalat kaske ilupõõsana.

Vaevakase võrse

Vaevakask on levi­nud Põhja-Euroopa ning Põhja-Aasia madalikel, mõnevõrra ka Põhja-Ameerika põhjaosas ning Kesk-Euroopa mägedes. Eestis kasvab teda peamiselt põhja- ja lääne­osa siirdesoodes, rabastuvates metsades ja rabades. Vaevakask on kuni 1 m kõrgune tihe põõsas. Võrsed tihedalt karvased. Täkilise servaga, pealt tumerohe­lised ja läikivad, paljad ning noorelt kleepuvad lehed on 0,5–1,5 cm pikkused ja ümarad (lehe laius võib olla pikkusest suurem). Lehed värvuvad sügi­sel oranžikaspunaseks, dekoratiivse sügisvärvuse tõttu kasvatatakse vaevakaske iluaianduses.

Eestisse on toodud umbes 12 võõrkaseliiki, pargipuudena kasvavad meil hästi Põhja-Ameerikast pärit valge paberjalt kestendava koorega paberikask (B. papyrifera), omapärase hallikas-punakaspruuni, ribadena kestendava tüvekoorega kollane kask (B. alleghaniensis) ning mustjashalli tüvekoorega suhkrukask (B. lenta). Kollase kase ja suhkrukase võrsekoor lõhnab, kui seda hõõruda. Ida-Aasiast pärit liikidest kasvatatakse Eestis omapärase tumehallikaspruuni kestendava koorega dauuria kaske (B. davurica) ning väga tugeva puidu ning paberjalt kestendava kollakasvalge tüvega kivikaske (B. ermanii).

Välislingid

VE, 2006; EME 2, 2009 (I. Sibul)