Keskmurre on põhjaeesti murdeala keskne ja maa-alalt suurim murre, eesti kirjakeele lähtekuju. Keskmurde tuumalaks on peetud põhjapoolseid Järva murrakuid (Ambla, Järva-Madise, Järva-Jaani, Koeru, Peetri), Harju kirdemurrakuid (Jüri, Harju-Jaani, Kose) ja läänepoolseid Viru maamurrakuid (Väike-Maarja, Simuna, Kadrina ja Rakvere kesk- ja lõunaosa, Viru-Jaagupi lääneosa). Keskmurde alad on olnud ka paljud muud Harju- ja Virumaa kihelkonnad: Risti, Harju-Madise, Nissi, Keila, Hageri, Rapla, Juuru, Jõelähtme, Kuusalu, Kadrina, Haljala (nelja viimase maamurrakud), Viru-Jaagupi ja Iisaku (loodeosa). Keskmurret on kõneldud Põhja-Viljandimaal (Kõpu, Viljandi, Suure-Jaani, Pilistvere, Kolga-Jaani, Põltsamaa kihelkonnas) ja Põhja-Tartumaal (Kursi ja Äksi kihelkonnas, Laiuse ja Palamuse kihelkonna lääneosas). Keskmurdest pärineb mitu eesti kirjakeele joont, mille poolest see erineb teistest läänemeresoome keeltest, näiteks rohked hilisdiftongid (hea, seadma), de-mitmus (linnades, südametes), si-lihtminevik (lugesin, laulsime), ja paljud eesti kõnekeele erijooned, näiteks omik, nüid, näind. Tähtsaimaid keskmurde uurijaid on olnud Mari Must.

Kirjandus

•  M. Must. Keskmurde tekstid. Tallinn, 1965 
•  M. Must, A. Univere. Põhjaeesti keskmurre. Tallinn, 2002
•  K. Pajusalu, T. Hennoste, E. Niit, P. Päll, J. Viikberg. Eesti murded ja kohanimed. Tallinn, 2002 

Välislink

• Eesti Keele Instituudi fonoteek
• Väike murdesõnastik

EE 12, 2003; muudetud 2011