kihelkond, kirikukihelkond (sks Kirchspiel m, ingl parish, sm pitäjä, kihlakunta, vn приход), parohhia, maakiriku koguduspiirkond (Eestis 13. sajandist aastani 1925; 1925 muudeti luteri usu maakogudused territooriumiga seostamata usuühinguiks), ajalooliste ja etnograafiliste (suurelt osalt ka keeleliste) iseärasustega ala. Enamik Eesti muistseid kihelkondi jagati mitmeks kirikukihelkonnaks, osa kohe pärast vallutust (nt Harju Reppel Jõelähtmeks ja Kuusaluks, Viru Reppel Haljalaks ja Kadrinaks). Rahvastiku kasvu tõttu tuli kihelkondi sajandite vältel juurde. 13. sajandi lõpus oli Eestis 59 kihelkonda, 16. sajandi lõpus 83 (lisandunud 25, Nissi ajutiselt kaotatud), 17. sajandi lõpus (lühikest aega eksisteerinud Mehikoorma kihelkonda arvestamata) 102 (lisandunud 19, sh taastatud Nissi kihelkond), 1925. aastal 107 (lisandunud 1713 Ruhnu, 1862 Häädemeeste, 1866 Emmaste, 1911 Kõpu, 1920 Avinurme ja Käru kihelkond; 17. sajandi asutatud Lohusuu kihelkond liideti Torma kihelkonnaga). Ajutiselt (18.–19. sajandi) eksisteeris Haapsalu kihelkond. Uued kihelkonnad tekkisid harilikult abikirikute piirkondadest. Kihelkondi ei olnud Eesti kaguservas (setu alal), mis kuulus aastani 1920 Pihkva kubermangu.

Kuni talurahva pärisorjusest vabastamiseni 19. sajandi algul oli ühiseks kirikukoguduseks seotud kihelkond põhiline territoriaalne üksus, mille piirides talurahvas omavahel läbi käis. Oma kihelkonnast kaugemale pääsesid talupojad (eriti naised) harva. Seepärast oli kihelkonnal oluline tähtsus rahvakultuuri sisemise liigenduse ja kohaliku murraku kujunemisel. Kihelkond on võetud põhiüksuseks nii vana eesti rahvakultuuri kui ka murrete uurimisel. Kihelkond on eesti keele, rahvaluule ja etnograafia uurimisel põhiline territoriaalne üksus. 19. sajandi asutatud kihelkonnaakohtute, kihelkonnakoolide ja Lõuna-Eestis ka kihelkonnakonventide piirkond harilikult kattus kihelkonnaga. Ka põllumeeste konventide asutamisel (1936, Põllutöökoda) arvestati kihelkonnaapiire.

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti kihelkondade loend
• murded
• kihelkond muinasajal

Kirjandus

• H. Moora, H. Ligi. Wirtschaft und Gesellschaftsordnung der Völker des Baltikums zu Anfang des 13. Jahrhunderts. Tallinn, 1970
• K. Vilkuna, Kihlakunta. – Virittäjä, 1951, 259–274 (= K. Vilkuna, Kihlakunta ja häävuode. Helsinki, 1964, 11–30)

EE 12, 2003; ERL, 2007 (A. Viires)