Kirjakeel on teadlikul valikul, reeglistusel ja suhtlusväärtuse selgitamisel rajaneva korrastusega keelevorm, mida võidakse kasutada nii kirjas kui ka kõnes. Kirjakeel on kujunenud harilikult mingi murde või linnakeele alusel. Rahvuse tekkides kujuneb rahvuskirjakeel kui rahvuskeele olulisim vorm, millele on omane keelevahendite põhjalikum kodifikatsioon (normimine), kasutajaskonna kiire kasv, kasutusala avardumine (ajakirjandus, kõrgkool, teadus) ja sellest tulenev allkeelte eristumine. Kirjakeele allkeeli on avaliku elu keel, oskuskeel, ajakirjanduskeel, ilukirjanduskeel ja igapäevakeel. Ühel rahval võib olla mitu kirjakeelt (näiteks norralastel, armeenlastel, mordvalastel).

Eesti keel sai alguse 16.–17. sajandil, kui tekkisid põhjaeesti keel ja mõnd aega selle kõrval toiminud lõunaeesti keel. Eesti rahvuskirjakeel kujunes põhjaeesti kirjakeele alusel 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses.

Kirjakeele olemust ja arenemist uurib kirjakeele teooria.

Teises tähenduses märgib termin keele kirjalikku väljendusvormi: kirjutatud keel vastandina suulisele.

Kirjandus

• A. Kask. Eesti kirjakeele ajaloost I–II. Tartu, 1970
• Eesti keele allkeeled. – Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 16. Toimetanud T. Hennoste. Tartu, 2000 

Välislingid

• Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006
• Eesti keele käsiraamat
• Eesti kirjakeele mõtteruum

EE 4, 1989; muudetud 2011