Noor-Eesti
Noor-Eesti, 20. sajandi alguse Eesti kirjanduslik ja üldkultuuriline liikumine. Selle algatasid 1903–04 Tartus salajaste õpilasringide liikmed. Nende hulgas olid mõjukaimad Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Villem Grünthal-Ridala, Bernhard Linde, Paul Ruubel jmt. 1912 sai Noor-Eesti avaliku ühingu õigused, Esimese maailmasõja ajal tegevus vaibus. Avaldati viis Noor-Eesti albumit (I 1905, II 1907, III 1909, IV 1912, V 1915) ja koguteos „Võitluse päevil” (1905) ning anti välja ajakirju Noor-Eesti (1910–11) ja Vaba Sõna (1914–16).
Noor-Eesti astus avalikkuse ette 1905. aasta revolutsiooni kõrghetkel murrangulise taotlusega väljuda senisest provintslikust alalhoidlikkusest. Kõige tähtsamaks peeti eurooplust („Enam euroopalist kultuuri!”), mida seostati peamiselt uusromantismist lähtuvate, sageli vastandlike esteetiliste ja ühiskondlike taotlustega. Eesmärk oli käsitada Eestit kui Euroopa osa, tähtsustati pahempoolsust ja sotsialismi, kuid ka individualismi (isikuvabadust), kultuuri eneseteadlikku loomingulist ja süvarahvuslikku (tõulist) lähtealust, realismi ja romantismi, estetismi ja uuemat teaduslikku maailmavaadet; otsiti kunstide seoseid ja väljenduslikku ühisalust.
Noor-Eesti taotlustesse suhtus avalikkus mitmeti – alalhoidlike „vanaeestlaste” leerist lähtuvast põlglikust kriitikast kuni vahetu kaasaminekuni; liikumise väljaannete kaastööliste ringkond oli üpris suur. 1905–07 oli liikumises esiplaanil ühiskondlik, kümnendivahetusel esteetiline siht. Astuti vastasseisu nii 19. sajandi rahvusromantismi kui ka senise realismiga. Saksa ja Vene kultuuri mõjule vastukaaluks hakati tähtsustama Skandinaavia, Prantsuse ja Itaalia eeskujusid; vahendajaks ja kontaktiloojaks kujunes Soome, kus kaua aega elasid mitu Noor-Eesti juhttegelast. Oluline mõju oli ka pärast 1905. aastat Pariisis pagulastena elanud kirjanikel ja kunstnikel.
Kunstiloomingu rõhutatud teadlikkuse nõue tõi kaasa vahetu kokkupuute Euroopa modernismiga (impressionism, sümbolism, juugend), varasemate Eesti kirjanike (Kristjan Jaak Petersoni, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Juhan Liivi) ümberhindamise, stiili- ja vorminõudlikkuse kiire kasvu ning keeleuuenduse. Kõrgtasemeni jõudsid lüürika ja lühiproosa (novell, essee, kirjanduslik manifest); kirjandusteadust avardati voolu- ja vaimuloolise, sotsioloogilise ja biologistliku mõistestikuga.
Noor-Eesti juhtmõtted suunasid tugevasti ka kujutavat kunsti, raamatukujundust ning kunsti- ja teatrikriitikat. Korraldati neli kunstinäitust (1910–11, 1912, 1913 ja 1914), kus esinesid Nikolai Triik, Konrad Mägi, Jaan Koort, Kristjan Raud, Aleksander Uurits, Aleksander Tassa ja mõni teine; trükiväljaannetes avaldati palju reproduktsioone. „Teatri-raamatus” (1913) kuulutati lavakunsti alal uut kehalis-plastilist sünteesi. Noor-Eesti oli noore haritlaspõlvkonna jõuline ühisväljendus, mille mõjul juurdus Eestis tänapäevane, Euroopa kaasaegsetel modernistlikel suundumustel põhinev kultuuriparadigma.
Kirjandus
- B. Linde. „Noor-Eesti” kümme aastat. Tartu, 1918, 22005
- A. Kallas. Noor-Eesti. Näopildid ja sihtjooned. Tartu, 1921
- G. Suits. Noor-Eesti nõlvakult. Tartu, 1931
- N. Andresen. Noor-Eesti ja keeleuuendus. – Looming 1970, 9
- N. Andresen. Noor-Eesti ja ta retseptsioon (1905–1909). – Looming 1975, 9
- Noor-Eesti 100. Kriitilisi ja võrdlevaid tagasivaateid. Artiklikogumik. Tallinna Ülikoolis 9. mail 2005 peetud rahvusvahelise seminari „Noor-Eesti 100” ettekannete põhjal. Koostanud E. Lindsalu. Tallinn, 2006
- „Noor-Eesti” kümme aastat. Esteetika ja tähendus. Koostajad M. Laak ja S. Olesk. Tartu, 2008
EE 12, 2003; muudetud 2011