Krimmi sõda, sõda Venemaa ning Türgi ja temaga liitunud Suurbritannia, Prantsusmaa ja Sardiinia koalitsiooni vahel 1853–56 ülemvõimu pärast Lähis-Idas. Sõja peatanner oli Krimmis ja Mustal merel ning peaoperatsioon Sevastopoli piiramine.

Hinnates rahvusvahelist olukorda vääralt, andis Nikolai I 26. VI 1853 oma vägedele korralduse okupeerida Türgist vasallisõltuvuses olev Moldaavia ja Valahhia vürstiriik; Vene väed sisenesid Moldaaviasse ja Valahhiasse 3. juulil. Vastuseks kuulutas Türgi Suurbritannia ja Prantsusmaa toetusel 16. oktoobril Venemaale sõja. 30. XI 1853 hävitas Vene eskaader admiral Pavel Nahhimovi juhtimisel Sinope merelahingus Türgi laevastiku. 4. I 1854  (23. XII 1853) saabusid Musta merre Briti ja Prantsuse laevastik. 21. II 1854 kuulutas Venemaa sõja Suurbritanniale ja Prantsusmaale; Sardiinia astus sõtta 26. I 1855. Sõjategevus toimus Balkani poolsaarel, Taga-Kaukaasias,Krimmis, Lääne- ja Valgel merel ning Kamtšatka rannikul. Peamiseks sõjatandriks sai Krimm: liitlaste väed maabusid sinna septembris 1854. Vene väed said 20. septembril Alma jõe ääres ja 5. novembril Inkermani lähedal lüüa. Vladimir Kornilovi ja P. Nahhimovi juhtimisel kaitsti 349 päeva kangelaslikult Sevastopolit; linn langes 9. IX 1855. Vene vägede edu Taga-Kaukaasias (Türgi väed tõrjuti Erzurami, 28. XI 1855 vallutati Kars) ei suutnud sõja üldist kulgu muuta. Liitlaste ülekaal elavjõus, Vene armee sõjatehniline mahajäämus ja ülemjuhataja andetus põhjustasid Venemaa lüüasaamise. Sõda lõppes Venemaale ebasoodsa Pariisi rahuga.

Sõda Läänemerel

Läänemerel algas sõjategevus kevadel 1854, kui sinna ilmus Briti-Prantsuse eskaader (15 purje- ja 11 auruliinilaeva, 7 purje- ja 32 aurufregatti). Enne seda (oktoobris 1853) oli Vene laevastik (26 purjeliinilaeva, 6 purjefregatti ja korvetti, 11 aurufregatti ja -korvetti jm) lahkunud Tallinnast ning varjunud Kroonlinna ja Sveaborgi (Suomenlinna) lähistel, Tallinna reid, Kroonlinn ja Sveaborg kaitsti miinitõketega. 20. V 1854 pommitasid inglased Hankot, 16. augustis vallutas dessant Ahvenamaal paikneva Vene peakindluse Bomarsundi. 20. V – 7. X 1854 kestis Tallinna mereblokaad, vaenlase baas oli Naissaar. Ka 1855 tegutses Läänemerel 20 Briti-Prantsuse auruliinilaeva, 32 auru-fregatti ja 18 muud laeva (neist 1 aurufregatt ja 3 aurikut said Kroonlinna lähedal miinidel vigastada). 18.–23. augustil ründas vaenlane edutult Sveaborgi, 25. aprillist 5. novembrini kestis Tallinna mereblokaad, vaenlane baseerus jälle Naissaarel. 1854–55 blokeeriti kogu Venemaa Läänemere rannikut, vaenlane põletas väikestes sadamates hulk purjekaid, osa uputati Vene võimude käsul. Eesti meremeeste väikesed purjekad pidasid siiski sadamalinnade vahel ühendust, vedades provianti ja sõjavarustust kõrgendatud hindadega (näiteks olevat üksainus Peterburi reis laeva ehituskulud tasunud).

Vaata ka Daugava merelahing, meremiilits

Kirjandus

• J. Tarle. Крымская война, т. 1–2. М.; Л., 1950

EE 5, 1990; MerLe, 1996