kurrutus, geoloogias 1. kurdude tekkimine (kurdumine) maakoore plastilisel deformeerumisel, enamasti tektoonilise liikumise tagajärjel. – 2. kurdude ja teiste tektooniliste rikete tekkimise tsükkel. Maa ajaloo peamised kurrutused on Ürgeooni kurrutused, Karjala (Vara-Agueoonis), Baikali (Hilis-Agueoonis ja Vanaaegkonna alguses), Kaledoonia (Vanaaegkonnas), Hertsüünia (Vanaaegkonna teisel poolel) ja Alpi kurrutus (Kesk- ja Uusaegkonnas). Kurrutustsüklis eristatakse kurrutusfaase (neid on kümneid). Kurrutuste tagajärjel jäigastuvad geosünklinaalsed alad (geosünklinaal) järk-järgult kurrutusvöötmeiks. Eriti keeruka ehitusega kurrutusalad tekivad mandrilaamade põrkudes (näiteks Himaalaja). – 3. kurdude paiknemise ja erisuguste kurrutüüpide koosolu laad. Eristatakse täis- ehk geosünklinaalset kurrutust (näiteks šarjaažid, antiklinooriumid, sünklinooriumid, süvamurrangud), katkend- ehk platvormilist kurrutust (üksikud kurrud) ja siirdekurrutust (harilikult kitsad antiklinaalid ja laiad lauged sünklinaalid).

Vaata ka seotud artikleid

• Alpi kurrutus
• Baikali kurrutus
• Hertsüünia kurrutus
• Kaledoonia kurrutus
• Karjala kurrutus
• laamtektoonika
• Vaikse ookeani kurrutus

EE 5, 1990; muudetud 2012