Heinakoristus

kõrrelised heintaimed, üheiduleheliste klassi kõr­reliste sugukonda kuuluvad ühe- ja kaheaastased ning püsikrohttaimed. Idust moodustub ülilühikeste sõlmevahedega võrsumissõlm. Sellest kasvavad allapoole lisajuured, ülespoole pea- ja kõrvalvõrsed. Õõnes vars – kõrs – kasvab pikemaks sõlmede pealt. Kõrre sõlmele kinnitub torujas lehetupp, mis ümb­ritseb varrelüli. Lehetupe tipust algab rööproodne lehelaba. Lehe alusel on paljudel liikidel keeleke ja kõrvakesed. Õisik koosneb osaõisikuist – pähikuist. Pähiku alusel on enamasti 2 liblet, pähikus kuni 10 (20) õit. Pähikute liitumise viisi järgi jagunevad õisikud pööriseks (kastehein, nurmikas), pöörispeaks (timut, rebasesaba) ja peaks (rukis, orashein). Õis koosneb välis- ja sisesõklast, kolmest tolmukast ja sigimikust. Sigimiku alusele kinnitub 2–3 kilejat väikest paislaju, mis aitavad paisudes õiel avaneda. Paljude liikide liblel ja välissõklal või ühel neist on tipus või seljal ohe. Kõrrelised heintaimed on isetolmlejad või tuultolmlejad. Vili on üheseemneline paljasteris (nisul, rukkil) või sõkaldega kattunud (kaeral) või nendega kokku kasvanud teris (odral, enamikul heintaimedel). Üheaastased kõrrelised heintaimed paljunevad ja levivad peamiselt seemnetega, enamik püsikuid ka vegetatiivselt – maa-aluste varte (risoomide) või maapealsete, sõlmedest juurduvate võsunditega (varte rõhtsate osadega). Võsundite pikkuse järgi jao­tatakse kõrrelised heintaimed võsundilisteks (pikad tupevälised võsud või risoomid, nt aasnurmikal), hõredapuhmikulisteks (lehetupest läbitungiv kõrvalvõrse eemaldub peavõrsest kaarjalt, nt harilikul aruheinal, põldtimutil) ja tihedapuhmikulisteks (kõrvalvõrse kasvab lehetupesiseselt otse üles, jäädes tihedalt peavõrse kõrvale, nt jussheinal, luht-kastevarrel).

Välislingid

• Kõrrelised heintaimed PIKK portaali kodulehel
• Mahepõllumajanduslik seemnekasvatus, kõrrelised heintaimed

EME 1, 2008 (K. Annuk); muudetud 2011