kaer

Vasakult paremale: avapööris, pähik, teris

kaer (Avena), pöörisõisikutega üheaastaste rohttaimede perekond kõrreliste sugukonnast; 20–70 liiki peamiselt põhjapoolkera niidu- ja stepialadel ning troopilistel mägialadel. Enamik kaeru on umbrohud, kultuurtaimena on tuntud peamiselt harilik kaer (A. sativa), mille teri tarvitatakse toiduks (tangu, jahu ja kaerahelvestena) ning söödaks, ka põhk ja aganad on väärtuslik sööt. 1 kg kaeraterade toiteväärtus on söötühiku etalon. Eestis kasvab umbrohuna tuulekaera (A. fatua).

Kaera pere­konnas on nii väärtuslikke teravilju ja söödataimi kui ka tülikaid umbrohtusid. Kaera kõrs on 60–140 cm pikkune, leht lineaarne, lehekõrvakesi ei ole. Õisik on pööris, selle männasjalt kinnitunud harud laiu­vad igasse külge (avapööris) või asetsevad kimbuna pööristelje ligi (lipp-pööris). Pööriseharu tipus on üks mitmeõieline pähik, mille libled on sõkaldest pikemad. Vili on 5–11 mm pikkune käävjas teris, mida ümbritsevad tihedalt sõklad (sõkalteris) või mis sõkaldest kergesti eraldub (paljasteris). Paljudel kaertel kinnitub välissõkla selja ülemisele kolmandikule ohe, metsikutel liikidel on see põlvjas ja keerdu­nud. Mõnel liigil moodustub vilja valmides teradest korgistunud rakkude ring – kallus –, mis soodustab vilja varisemist. Sõklad on valged, kollased või pruu­nid.

Kultuurtaimena kasvatatakse Eestis harilikku kaera (A. sativa), mis oletatavasti on kunagi kasvanud umbrohuna speltanisu põldudel, kus ta talle sobivate olude tõttu ohtrasti paljunes ning teda hakati viljelema teisese kultuurtaimena. Lähis-Idas hakati kaera kasva­tama 1700–1500 eKr, Eestis I aastatuhande II poolel pKr. Praegu kasvatatakse kaera Euroopa ja Põhja-Ameerika jaheda ja niiske kliimaga aladel, peamine viljeluspiirkond on paras­vöötme põhjalaiuse 45° ja 65° vahemik. Eestis oli 1940. aastal kaera külvipind 147 100 ha, 1980. aastail 30 000–46 700 ha (saak 25–28 ts/ha), 2006. aastal 32 600 ha. 2011. aastal kasvas kaera 29 000 hektaril, kogusaak oli 64 100 t ja saagikus 23 ts/ha. Kaera kasutatakse toiduteraviljana kaerahelveste (herkulo), jahu, tangu ja kamajahu valmistamiseks. Fütosanitaarse kultuurina vähendab kaer külvikorras teraviljade sagedase kordu­mise kahjustavat mõju.

Hariliku kaera pähikus on 1–4 tera. Alumine ja suurim tera, mida nimetatakse välisteraks, sobib seemneks. Järgmine – vahetera – on tuumakas ja sobib söödaks. Siseterad on eelmistest väiksemad ja toitainevaesed. Valmides varisevad terad hõlp­sasti. Kaeraterad sisaldavad 55–60% tärklist, 10–15% toorproteiini ja 4–6% toorrasva. Kuivas kliimas ja lämmastikväetise toimel terade proteiinisisaldus suureneb. Kaeraterad on ka B1-vitamiinirikkad, proteiini aminohappeline koostis on tasakaalus, kuid puudub teraliimivalk. Toorrasva on kaeraterades rohkem kui teiste suviteraviljade terades, see koosneb oleiin- ja linoolhapete glütseriinidest, mida organism hästi omastab. Mullaviljakuse suhtes on kaer vähem tundlik kui nisu ja oder, kuid ta on niiskusnõudlikum ning talub halvemini temperatuuri kõikumist. Kaer on vastupidav mõne kahjuri (nt rootsi kärbse) rüüstele ja paljudele haigus­tele (juuremädanik), aga nakatub kergesti roostehaigustesse.

Kaera külvatakse varakevadel, rakendades kitsarealist või tavalist reaskülvi, külvisenorm on 550–600 idanevat seemet ruutmeetri kohta. Pärast külvi põld rullitakse ja pärast taimede tärkamist äestatakse. Kaer on teistest suviteraviljadest tundlikum 2,4D-preparaatide suhtes. Vili koristatakse vahaküpsuse lõpul või täisküpsuse algul.

Bütsantsi kaera (A. byzantina) kasvatatakse vähesel määral parasvöötme lõunapiirkondades, ta talub kõrget temperatuuri ja veenappust ning on haigustele vastupidav. Liivkaer ehk must kaer (A. strigosa), mida on varem kasvatatud ka Eestis, on vähenõudlik, kuid vähesaagikas ning kasvab kohati umbrohuna hariliku kaera külvides. Paljas kaer (A. nuda) on tuntud hariliku kaera teisendite rühmana, teda kasvatatakse Kaug-Idas. Tuulekaer (A. fatua) on laialt levinud umbrohi, tema terad valmivad enne põllukultuuride valmimist, varisevad mulda ning püsivad seal idanemisvõimelisena pikka aega. Lõunakaer (A. ludoviciana) on peamiselt Lähis-Idas, Ukrainas ja Euroopa lõunapoolsetel aladel kasvav umbrohi.

Loe täiendavalt artiklit Eesti tera- ja kaunviljakasvatus.

Välislingid

VE, 2006; EME 1, 2008 (E. Reimets); muudetud 2011