laimipuud
laimipuud, igihaljad viljapuud tsitruse perekonnast. Hapu laimipuu (Citrus aurantifolia) ja magusa laimipuu (C. limetta) vilju (laimisid) süüakse, hapulaimidest toodetakse ka sidrunhapet. Hapu laimipuu, ka limonellipuu pärineb oletatavasti Indoneesiast või selle naabruses olevalt Aasia mannermaalt. 1000. aasta paiku tõid araablased hapu laimipuu Indiast Vahemere maade idaossa. 1493. aastal viis Kolumbus hapu laimipuu Ameerikasse, kus too laialdaselt levis. Hapu laimipuu kasvab puu või põõsana kuni 5 m kõrguseks, tema lehed on väikesed, okstel palju pisikesi teravaid astlaid. Viljad – hapulaimid ehk limonellid – on ovaalsed või peaaegu ümmargused (enamasti tipus väike nibu), rohekaskollased ja sidrunitaolised, kuid väiksemad (Ø 3–4 cm), sisaldavad rohkem happeid ja suhkrut kui sidrun. Sugulasliigi, viljapuuna vähetähtsa maguslaimipuu ehk limetipuu viljad – maguslaimid ehk limetid – sisaldavad väga vähe sidrunhapet. Suureviljaline laimipuu ehk tahiiti laimipuu on suuremate lehtedega kui hapu laimipuu, tema sidrunisuurused viljad – tahiiti laimid – on peaaegu seemneteta. Laimi maitse erineb selgelt sidruni maitsest, tema mahlast tehakse limonaadi ja marinaade, teda lisatakse paljudesse toitudesse ja kompvekkidesse. Laimidest toodetakse sidrunhapet (selle sisaldus 6–8%) ja Lääne-India saarestikus ka laimiõli. Varem on laimisid kasutatud Suurbritannia laevastikus skorbuudivastase vahendina. Suurimad laimitootjad on Brasiilia (700 000 t aastas), Argentina (600 000 t aastas) ja Mehhiko (530 000 t aastas). Laimipuud kasvatatakse niisketes troopikamaades, kus sidrunipuu ei edene.
Välislingid
VE, 2006; EME 2, 2009 (K. Kask); muudetud 2011