Kolumbus, Christoph

Cristoph Kolumbus (Hispaania maal)

Christoph Kolumbus (ladina Columbus, hispaaniapäraselt Cristóbal Colón; umbes 1451 Genova – 20. V 1506 Valladolid), teadmata päritolu Hispaania meresõitja, Ameerika taasavastaja.

Hakkas merd sõitma varakult ning 20-aastaselt juhtis Tunise piraatide vastasel retkel Genova galeeri. 1476 uputati merelahingus tema laev, kuid tal õnnestus haavatuna ujuda 6 miili kaugusel olevasse Portugali randa. Ta jäigi Portugali elama ning tegi sealt 1476–77 mereretke Iirimaale ja Islandile, külastades võib-olla ka Jan Mayeni saart.

Kavandas leida meretee Indiasse lääne suunast, toetus eriti Firenze teadlase Paolo dal Pozzo Toscanelli (1397–1482) teooriale, mille järgi oli võimalik meretee Indiasse üle Atlandi. Ta esitas oma kava algul Portugali kuningale (kes selle tagasi lükkas), siis Hispaania kuningakojale. Kuningakoja ja Kolumbuse vahel sõlmiti leping, mille põhjal viimasele anti „Ookeani Admirali” tiitel ning ta ülendati kõigi avastatavate maade kuberneriks ja asekuningaks. Kuningakoja (eriti kuninganna Isabeli) toetusel sooritas Kolumbus neli merereisi.

Kolumbuse retked

Christoph Kolumbuse Ameerika-avastusreis

Esimest retke alustati 3. VIII 1492 Palosest 3 laevaga (Santa Maria, Niña ja Pinta). Kanaari saartest edasi algas eurooplastele tundmatu maailm. 12. X jõuti Ameerikasse – maabuti väikesel saarel, mille Kolumbus nimetas San Salvadoriks (arvatavasti Watlingi või Samana Cay saar Bahama saarestikus). Edasi avastati Kuuba ja Haiti (Hispaniola, hispaania Española) saar. Viimasele rajati fort ja pöörduti seejärel (1493) Hispaaniasse tagasi, kus Kolumbus ülendati admiraliks.

Samal, 1493. aastal asuti teisele reisile. Ekspeditsiooni kuulus 17 laeva ja 1500 meest. 3. XI 1493 avastati Dominica ja Guadeloupe, hiljem veel mitu Väikeste Antillide saart, 19. novembril jõudsid laevad Puerto Ricole. Seejärel naasis Kolumbus Haitile, mis jäigi tema põhibaasiks. 5. V 1494 avastati Jamaica.

Kolmandal retkel (1498–1500) jõudis Kolumbus Trinidadile ja Lõuna-Ameerika põhjarannikule.

Neljandal reisil (1502–04) Kesk-Ameerika rannikule, kuid leidmata läbipääsu läände, pöördus tagasi Hispaaniasse, kuhu jõudis 7. XI 1504.

Kolumbuse pärand

Kolumbuse mälestussammas Barcelonas

Suutmata täita endale võetud eesmärki, kaotas ta Hispaanias enda vastu usalduse, langes intriigide ohvriks ja suri hüljatuna. Kolumbus oli elu lõpuni veendunud, et jõudis siiski Indiasse (võib-olla alles viimasel reisil hakkas aimama tõde). Tema eksituse tõttu hakati Ameerika põliselanikke nimetama indialasteks (hisp Indios ’indialased’, eesti keeles indiaanlased). Kolumbus maeti Sevillasse, kuid 1540 viidi tema põrm Santo Domingosse, sealt 1795 La Habannasse ja 1899 taas Hispaaniasse, kus paigutati Sevilla katedraali. 1940. aastail ehitati Santo Domingosse monumentaalne Kolumbuse mälestusmajakas, kuhu paigutati tema süda, Madridis asub tema imposantne mälestussammas ning Barcelonasse on talle samuti püstatud uhke mälestussammas.

Merereisidel ja avastusretkedel aitasid teda komandöridena vennad Bartolome ja Diego, hiljem ka poeg Diego Colon (umbes 1480–1526). Viimati mainitu sai admiraliks ja lühiajaliselt ka Haiti kuberneriks (tänu kuningakotta kuuluvusele ja arvestuslikule abiellumisele). Kolumbuse järeltulijaid on Hispaania laevastikus senini.

Cristoph Kolumbus. Vana gravüür

Kolumbuse reisidel oli suur tähtsus – viikingite varasemat jõudmist Põhja-Ameerika kirderannikule üldiselt ei teatud, seega on Kolumbust kui suurte geograafiliste avastuste ajastu suurkuju peetud Ameerika avastajaks. Kolumbuse reisidel oli ka negatiivseid tagajärgi: Kolumbuse meremehed viisid Ameerikasse gripi (Assooridelt kaasavõetud sigadega) ja arvatavasti ka tuberkuloosi ning tõid Euroopasse süüfilise. Kolumbus rajas Ameerikas istanduste süsteemi ning alustas orjakaubandust (müütas vangistatud indiaanlasi Sevilla turul orjadeks).

Tema järgi on nimetatud näiteks Lõuna-Ameerikas riik (Colombia), Kanadas provints (Briti Columbia), USA föderaalringkond (Columbia ringkond) ja 3 linna (Columbus), Panamas linn (Colon). 

Seotud artiklid

Kirjandus

  • K. Brinbäumer. Christoph Kolumbus: triumf ja tragöödia. Tallinn, 2006

MerLe, 1996; VE, 2006; muudetud 2011