Laja, Peeter

Peeter Laja (12. XII 1897 Meeksi vald, Räpina kihelkond – 13. IV 1970 Pärnu), pedagoog, helilooja ja organist, Ferdinand Laja vend. Lõpetas 1925 oreli (August Topmani klassi) ja kompositsioonialal (Artur Kapi klassi) ning 1928 laulu ja muusikaõpetaja erialal Tallinna Konservatooriumi, täiendas end 1928 Berliinis. Laulis Estonia ooperikooris (arvatavasti 1925–28). Oli 1919–21 Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tartu, 1921–26 Tallinna Jaani ja 1926–30 Võru Katariina koguduse organist. Andis aastast 1919 järjekindlalt orelikontserte, esines ka koos sümfooniaorkestriga, oli Estonia viimane koosseisuline organist. Oli Tartus, Võrus, Väimelas ja Pärnus (1931–50) muusikaõpetaja. Asutas 1944 Pärnu lastemuusikakooli, oli 1950. aastani selle direktor. Tagandati 1950 ebaseaduslikult ametist ja kustutati Eesti Heliloojate Liidu nimekirjast. Juhatanud Kandle ja Endla seltsi segakoore, tegutsenud ka pianisti ja muusikakriitikuna. Olnud Helikundi ja Pärnu Päevalehe kaastööline. Eesti Heliloojate Liidu liige 1945–50 ja 1952–70. Avaldanud „Klaverimängu õpetuse” (I 1935, II 1937). Loonud oreliteoseid („Kontsert orelile ja orkestrile”, 1960), klaveripalu („17 pala” ja „Neenia”) ning soololaule: „Kevade lähenemine” (Juhan Liiv), „Kellele hubast usaldada” (Gustav Suits), „Armulaul” (Erni Hiir), „Õhtu kodulinnas” (Väino Ilus).

Kirjandus

• H. Rannap. 100 aastat Peeter Laja sünnist. – Õpetajate Leht, 12. detsember 1997
• K. Kask. Peeter Laja – mitmekülgne muusika Eesti kultuuriloos. – Variatsioone eesti muusikale 2009, 3, lk 190–197