Lihula linnus

Lihula linnus, taamal Lihula mõisa härrastemaja

Lihula linnus, Lääne-Eesti tähtsaimaid linnuseid, asus paekõrgendiku neemikul (nüüd tuntud Lihula Lossimäena). Seal oli noorema rauaaja II poolest olnud eestlaste muinaslinnus. Looduslikke kaitse-eeldusi arvestades ehitati 1238–42 (Saare-Lääne piiskop Hermann I Buxhövedeni ajal) muinaslinnuse kohale mäeseljandiku loodeotsa kivilinnus, mille poolringja põhiplaaniga peahoones oli seitse ühetaolist ruumi. Värav paiknes idas. Neemiku tipus peahoone varjus asetsevat ovaalset sisehoovi kaitses järsaku ääres olev kilpmüür. Linnuse seljandikupoolsel küljel olid parhamitaoline kindlustus, avar eeshoov ja neemikut muust seljandikust eraldavad põikkraavid. Sisemist kraavi kindlustati 16. sajandi I poolel väikeste bastionidega.

Linnus oli 1234–51 Saare-Lääne piiskopi residents; maavalduste jagamise (1238–48) ja sõjalise kaitse huvides anti osa linnust (v.a torn ja peavärav) Liivimaa Ordule.

Linnuse kaitsetsoonis asus naistsistertslaste Pühavaimu klooster. Kloostri rajati 1262–85 ja see oli mõeldud Saare-Lääne piiskopkonna aadlidaamidele hooldekoduks. Kloostriruumid paiknesid vabalt ümber pikliku sisehoovi. 16. sajandi keskpaiku suletud hoonestus oli veel 17. sajandi lõpul suuresti säilinud.

Linnus hävis Vene-Liivimaa sõjas ja on 17. sajandist varemeis. 1990. aastate kaevamistel (arheoloog M. Mandel) avati osaliselt värava ja kabeli müüristik ning värava sekundaarsete eeskindlustuste ala. 1991. aasta proovikaevamisel avati lõik kloostri lõunatiiva lõunaseinast.

Kirjandus

  • M. Mandel. Lihula muinas- ja keskaeg. Tallinn, 2000

Välislink

EE 12, 2003