linnugripp
linnugripp, lindude gripp, ka lindude katk, lindude väga nakkav viirushaigus, mille puhul tabanduvad hingamis- ja närvisüsteem ning seedekulgla. Tekitaja on ortomüksoviiruste perekonda kuuluv influentsaviirus (tüüp A). Viirus A nakatab linde ja imetajaid, sh inimest, ohtlikud on H5N1, H7N2, H9N2 ja H7N7 viiruse alamtüübid. Nähud: haigestunud lindudel tugev veetustumine, näoosa paistetus, harja tumenemine ja täppverevalumid, tihti äkksurm, inimesel silmapõletik ja hingamispuudulikkuse sündroom.
Haigust registreeriti esimest korda 1880. aastal Põhja-Itaalias. Linnugripile on vastuvõtlikud kõik kodu- ja uluklinnud. Nakkusallikas on haige või haiguse läbipõdenud lind. Viirus levib kõigi eritistega ning munadega. Haigestub 80–100% linnukarjast. Haiguse raskus oleneb viirustüve omadustest ja organismi vastuvõtlikkusest. Lõimetusaeg kestab 3–5 päeva. Haiguse kulg on äge, alaäge või krooniline. Tunnused: linnu sulestik on sagris, ta seisab langetatud päi ja suletud silmadega, munemine lakkab, nähtavad limaskestad on tursunud ja liigveresed, sageli tuleb nokast venivat limast nõret, ninaavad on põletikulise nõrega ummistunud, võib tekkida ka lokutite ja näokolju turse, hari ja lokutid on tumevioletsed, hingamine raskendatud ja kiirenenud. Kehatemperatuur on 44°C, enne surma langeb 30°C-ni. Haiguse ägeda kulu korral võib suremus olla kuni 100%, alaägeda ja kroonilise kulu korral 5–20%. Alaägeda ja kroonilise kulu korral tekib ka diarröa (kõhulahtisus), roe on pruunikasroheline ja vedel. Võivad ilmneda koordinatsioonihäired (ringliikumine) ja krambid. Linnugripp võib kulgeda ka kergekujuliselt, kliiniliste tunnusteta. Lahangul täheldatakse iseloomuliku nähuna hemorraagilist diateesi (verevalumeid) ning pea, neelu, kõri, rinna ja jalgade piirkonnas nahaaluseid turseid. Naha all, lihastes, südames, õõneta siseelundeis ja limaskestadel on verevalumeid. Neid on ka mao ja soolte seroos- ja limaskestadel ning peaajus. Haigust diagnoositakse episotoloogiliste ja lahanguandmete, kliiniliste nähtude ning laboratoorse uuringu (seroloogilise ja viroloogilise uuringu ning bioloogilise katse) põhjal. Ravi puudub. Taudist tabandunud farmis kehtestatakse karantiin. Linnud tapetakse ning nende lihakehad ja suled põletatakse. Haigusest ohustatud piirkonnas linnud vaktsineeritakse. Ruumid puhastatakse ja desinfitseeritakse Virkoni, 2%-lise seebikivi-, 2%-lise formaldehüüdi- või 3%-lise, aktiivset kloori sisaldava kloorlubjalahusega.
Välislingid
VE, 2006; EME 2, 2009 (E. Pärnaste)