Lõo, Jaan
Jaan Lõo (6. II 1872 Holstre vald –18. II 1939 Tallinn), luuletaja ja ühiskonnategelane, Adam ja Peeter Petersoni õepoeg. Sündis Lõo talu peremehe pojana. Õppis Paistu kihelkonnakoolis, Viljandi kreiskoolis ja Pärnu gümnaasiumis ning 1892–96 Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Oli 1898–1918 Võrus vandeadvokaat, osales Eesti Rahvameelse Eduerakonna liikmena Eesti poliitikas. Asutava Kogu liikmena valiti sügisel 1919 Riigikohtu liikmeks, hiljem tsiviilosakonna esimeheks (jäi sellesse ametisse elu lõpuni).
Jaan Lõo ainsa luulekogu „Nägemused” (Tartu, 1916) põhiliseks aineks on kodumaa loodus ja rahva ajalugu. Lõo toimetas trükki „Adam Petersoni laulud” (1895–1900). Tema püsivast huvist antiikkirjanduse vastu annab tunnistust keeleliste puudujääkide tõttu käsikirja jäänud eespose „Ilias” tõlge, mille kallal töötas üle 10 aasta.
1972 avati tema sünnikodus Holstres mälestustahvel.
Kirjandus
- H. Visnapuu. Vanad ja vastsed poeedid. Tartu, 1921
- J. Kärner. Jaan Lõo. – Looming 1939, 3
- H. Paukson. Jaan Lõo käsikirjalisest pärandist. – Eesti Kirjandus 1939, 3
- H. Paukson. Jaan Lõo luule omapärast. – Varamu 1939, 3
- Eesti kirjanduse ajalugu, 3. köide. Tallinn, 1969
- T. Haug. Lisandusi Jaan Lõo elule ja loomingule. – Keel ja Kirjandus 1999, 5
- Eesti kirjanike leksikon. Tallinn, 2000
Välislingid
EE 14, 2000; muudetud 2013
 |
