maastikurajoonimine

maastikurajoonimine, loodus- ehk füüsilisgeograafiline rajoonimine, Maa pindmiku liigestamine sisemiselt ühtseteks ja looduslikult omailmelisteks üksusteks, mille piires maastik on enam-vähem ühtlane; ühtlasi suuremate maasti­kuüksuste süstematiseerimise viis. Tsonaalsete tun­nuste (tsonaalsus) järgi eristatakse maastikuvöötmeid ja -vööndeid ning allvööndeid, atsonaalsete tunnuste (atsonaalsus) järgi enamasti loodus- ehk füüsilisgeograafilisi maid, maastikuprovintse jm maastikurajoonimise väiksemaid üksusi (maastikurajoon). Maastikurajoonilist liigestust kasutatakse peamiselt maa-ala üldistaval iseloomustamisel või rakenduseesmärkidel (näiteks põllumajanduses).

Vaata täiendavalt artiklit Eesti maastikuline liigestatus.

EE 6, 1992; VE, 2006; muudetud 2011