maastikurajoonimine
maastikurajoonimine, loodus- ehk füüsilisgeograafiline rajoonimine, Maa pindmiku liigestamine sisemiselt ühtseteks ja looduslikult omailmelisteks üksusteks, mille piires maastik on enam-vähem ühtlane; ühtlasi suuremate maastikuüksuste süstematiseerimise viis. Tsonaalsete tunnuste (tsonaalsus) järgi eristatakse maastikuvöötmeid ja -vööndeid ning allvööndeid, atsonaalsete tunnuste (atsonaalsus) järgi enamasti loodus- ehk füüsilisgeograafilisi maid, maastikuprovintse jm maastikurajoonimise väiksemaid üksusi (maastikurajoon). Maastikurajoonilist liigestust kasutatakse peamiselt maa-ala üldistaval iseloomustamisel või rakenduseesmärkidel (näiteks põllumajanduses).
Vaata täiendavalt artiklit Eesti maastikuline liigestatus.
EE 6, 1992; VE, 2006; muudetud 2011