Eesti maastikuline liigestatus

Eesti maastikuline liigestatus. Eesti ala on küll väike, kuid maastikuliselt mitmekesine. See tuleneb maastike aluseks olevate, viimase mandrijäätumise ajal ja järel moodustunud, erineva kivimilise koostise ja kujuga pinnavormide rohkusest. Vee liikumine ja ainese ümberpaiknemine ning sellest lähtuvalt muld- ja taimkatte kujunemine on neil toimunud erinevalt. Igal kivimilisel alusel on kujunenud iseloomuliku koosluse ja kasutuseeldustega maastik. Maastikuline liigestatus avaldub pinnavormide, taimekoosluste, veekogude ja rajatiste kaudu.

Kõige üldisema ettekujutuse maastike erinevustest annab nende jaotamine maastikurajoonideks. Need on pinnamoe suurvormidel (kõrgustikel, lavamaadel, nõgudes jms) või nende suurtel geoloogiliselt erinevatel osadel sarnastes kliimaoludes kujunenud looduskompleksid ehk geokompleksid ehk geosüsteemid, mis võivad hõlmata tuhandeid ruutkilomeetreid. Jääajajärgsel ajal on maastikke kujundanud erinevad tegurid (näiteks lainetus, üleujutus, soostumine, erosioon, karstumine). Rajoonisiseste iseärasuste alusel eristatakse allrajoone ehk paikkondi.

Väiksemad hierarhilised maastikuüksused on paigastikud, paigased ja paigad. Paik on ühel pinnavormi osal või väikesel pinnavormil kujunenud ühesuguse pinnakatte, veerežiimi, mikrokliima, mulla ja taimkattekooslusega väikseim maastikuüksus. Paigas on keskmise suurusega pinnavormil (künkal, nõos, väikesel tasandikul, orus jms) kujunenud geosüsteem. Paigastik on suuremal pinnavormil (paetasandikul, moreenitasandikul, mõhnastikul jms) kujunenud maastikuüksus. Igas paigastikutüübis valdavad mingid kindlad paigased.

Looduskasutuse ja looduskaitse kavandamisel on paigastikud oma suuruselt (mõnekümnest hektarist mitmesaja hektarini) arvestatavaimad maastikuüksused. Iga maastikurajoon on asendist ja arengust johtuvalt mingite kindlate paigastike kogum. Eesti alal on eristatud 19 paigastikutüüpi  ja 46 alltüüpi. Maastikurajooni paigaseline ja paigastikuline struktuur on kõige iseloomulikum selle tuumikalal. Servaalal vahelduvad paigased naabermaastikurajoonide tüüpiliste üksustega ja moodustavad siirdevööndi, kus joonelised piirid on rajoonimise eesmärgist tulenevalt kokkuleppelised.

1995–99 Tartu Ülikooli geograafia instituudis koostatud tüpoloogilise maastikukaardi (Ivar Arold, Kalle Remm) alusel on täpsustatud ja täiendatud varasemat, Endel Varepi 1978 koostatud Eesti maastikulist liigestust. Digitaalkaardil (1:100 000) on eristatud rohkem kui 19 000 geokompleksi (liigitatud 19 tüüpi), 25 maastikurajooni ja nende piires omakorda 121 allrajooni ehk paikkonda. Maastikurajoonide piiritlemisel on peale pinnaehituse arvestatud ka aineringet, pinna- ja põhjavee liikumist ning muld- ja taimkatte koostist, mistõttu varasemate rajoonimisskeemidega võrreldes on piirid mõnevõrra muutunud.

Eesti ala üldiseloomustamisel on maastikurajoone mitmeti ühendatud. Enamasti on suurimate maastikuüksustena, olenevalt sellest, kas jääaja lõpul jääsulamis- ja merevesi ala kattis või mitte, eristatud Kõrg- ja Madal-Eestit.

  • Maastikurajoonide maakatteline jaotumus
    Maastikurajoon Maakattetüübid (%)
      Pindala (km2) Põllumajanduslikud alad Metsased alad Põõsastikud, looduslikud rohumaad ja karjamaad Hoonestatud alad 
        haritavat maad >75% haritavat maad alla 75% põllumajanduslikud alad kokku lehtmets okasmets segamets üleminekulised metsaalad metsaalad kokku     
        1 2 3 4 5 6 7 8 9 10
    Haanja kõrgustik 816 7,1 29 36,1 3,7 20,6 31,4 3,6 59,3 2,1 0,7
    Otepää kõrgustik 1247 17,3 25,9 43,2 3,5 13,5 27,2 2 46,2 8,6 0,8
    Karula kõrgustik 275 6,1 19,8 25,9 1,8 25,3 32,6 2,5 62,2 9,5 0,2
    Vooremaa 977 42,3 5,7 48 9,5 8,3 16,9 3 37,7 9,5 2,3
    Pandivere kõrgustik 2415 35,5 5,7 41,2 4,8 14,8 15,9 5 40,5 15,4 1,9
    Sakala kõrgustik 2792 26,4 11,6 38 7,7 15,8 23,1 5 51,6 7,5 1,3
    Harju lavamaa 3948 25,4 7,6 33 7,1 18,4 20 7,6 53,1 8,6 1,9
    Viru lavamaa 1727 27,2 6,1 33,3 15,5 11,2 15,7 7,6 50 9,9 4
    Kesk-Eesti lavamaa 1488 35,4 4,1 39,5 12,6 8,1 25,2 4,2 50,1 7,5 1,2
    Ugandi lavamaa 2630 33,6 9,8 43,4 4,6 17,2 15,8 3,7 41,3 11,6 2
    Palumaa 827 15,9 9,8 25,7 1,3 40,4 11,3 9 62 8,4 0,8
    Irboska lavamaa 73 40,5 20,8 61,3 2,3 13,3 8,8 0 24,4 12,1 1,3
    Soome lahe rannikumadalik 1003 8,6 7,7 16,3 6,7 31,7 15,6 8,3 62,3 3,9 10
    Lääne-Eesti madalik 6035 18 6 24 17,2 12,1 16,7 12,5 58,5 6,4 0,7
    Liivi lahe rannikumadalik 872 14,4 11,5 25,9 8,2 24,8 20,3 9,6 62,9 2,7 3,3
    Saaremaa 2914 10,3 8,1 18,4 17,3 22,8 11,5 7,9 59,5 15 0,7
    Hiiumaa 1122 9 6,6 15,6 20,9 27,8 18 4,8 71,5 8,6 0,6
    Alutaguse madalik 3345 4,7 3,7 8,4 9,7 28,5 26,4 13,3 77,9 2,9 0,5
    Peipsi madalik 807 14,4 3,8 18,2 14,9 13 15,8 10,9 54,6 5,8 0,3
    Võrtsjärve madalik 1747 10,4 3,8 14,2 19,9 11,3 14,5 9,8 55,5 6,5 0,1
    Kõrvemaa 3130 10,6 3,8 14,4 5,3 28,1 26,4 13,3 73,1 4,9 0,8
    Soomaa 1545 10,9 5,1 16 7,6 29,6 18,2 14,4 69,8 3,4 0,3
    Metsepole madalik 258 17,8 5,8 23,6 10,8 14,7 25,1 10,3 60,9 4,6 0
    Valga nõgu 764 21,4 7,4 28,8 1,6 23,6 23 4,6 52,8 15 2,1
    Võru-Hargla nõgu 985 13,2 12,2 25,4 2 35,1 16,4 6,3 59,8 11,4 1,4
    Osatähtsus Eestis (%)   18,1 9,7 27,8 8,7 20,4 19,7 7,2 56 8 1,6
    Tabel on koostatud EL-i „CORINE Land Cover’i" programmi maakattetüüpide põhjal. Maakattekaardi alus on kaugseire teel saadud maapinna kujutis.
    Koostanud Kiira Aaviksoo

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

EE 11, 2002 (I. Arold)