maaviljelussüsteem
maaviljelussüsteem, aja jooksul kujunenud või teadlikult kujundatud maakasutusviiside ja -abinõude kogum. Vanim kasutusel olnud maaviljelussüsteem on uudismaasüsteem, mille puhul haritud maal kasvatati 3–5 aastat teravilja ja jäeti siis põld maha ning rännati mujale. Kui tekkis paikne eluviis, tuli kasutusele jäätmaasüsteem – haritav maa jagati 5–10 osaks, osal neist kasvatati teravilja, ülejäänud osad olid viljakuse taastumiseks kasutamata (söötis). Sööti jäetud maa osatähtsuse vähenedes tekkis kesa- ehk kolmeväljasüsteem, s.t haritav maa jagati kolmeks (taliteravilja-, suviteravilja- ja söötis maa). Selline süsteem oli Eestis valitsev teoorjuse lõpuni. Viljavahelduslik ehk neljaväljasüsteem (Norfolki külvikord) pärineb Inglismaalt Norfolki krahvkonnast, kus 1730. aastatel hakati põllumaad jagama neljaks osaks (ristiku-, taliteravilja-, naeri- ja suviteraviljamaa), seda süsteemi on tänapäeval arendatud ja täiustatud. Nüüdisajal on maaviljelussüsteem jaotunud intensiivmaaviljelussüsteemiks, tavamaaviljelussüsteemiks ja alternatiivseks maaviljelussüsteemiks.
Kirjandus
- Teaduslikult põhjendatud maaviljelussüsteem Eesti NSV-s (autorite kollektiiv). Tallinn, 1983
VE, 2006; EME 2, 2009 (M. Paivel, H. Vipper)