Aasristiku taim ja üksik õis

Valge ristik

Punane ristik

ristik (Trifolium), ühe-, kahe- ja mitmeaastaste roht­taimede perekond liblikõieliste sugukonnast; umbes 300 liiki peamiselt Euraasia parasvöötmes ja lähistroopikas, Eestis 12 liiki. Lamav ristik (T. campestre) on looduskaitse II kategooria ja alpi ristik (T. alpestre) looduskaitse III kategooria liike. Lehed enamasti kolmetised (mõnel liigil võib olla ka 5 või 7 lehekest), õied peamiselt nutitaolistes õisikutes, vili 1–2 (harva 3–6) seemnega kaun. Paljud ristikuliigid on hinnatud rohumaataimed, sest seovad õhust lämmastikku ja talletavad selle mullas taimedele kättesaadaval kujul. Punane ristik (T. pratense subsp. sativum) on Eesti tähtsaim liblikõieline niidutüübiline heintaim. Ta on 50–100 cm kõrguste püstiste või tõusvate vartega leherohke pealishein, kaunas 1–2 seemet. Varajased sordid õitsevad 2–3 nädalat hilistest varem, ka ädal õitseb; haljana loomadele hästi söödav. Roosal ristikul (T. hybridum) on 30–60 cm kõrgused tõusvad või püstised varred, kaunas 2–4 seemet. Liigniisketel muldadel on ta punasest ristikust püsivam, haljana punasest ristikust vähem söödav (mõrkja maitse tõttu). Nii punast kui ka roosat ristikut kasvatatakse koos kõrreliste heintaime­dega põldheina- ja niidutaimikutes, ka karjamaal. Põllukülvikorras kasutatakse neid harilikult 1–3 aastat. Valge ristik (T. repens) on maapealsete roomavate ja hargnevate, sõlmekohtades juurduvate vartega ning valgete (ka roosaka või roheka varjundiga) õitega, harilikult 10–25 cm kõrgune vormirohke karjamaa- ja murutaim, kaunas 3–4 seemet. Paljuneb nii seemnete kui ka juurduvate varte abil. Looduslikud vormid on madalakasvulised ja väikeste lehtedega. Hästi söödav, talub tallamist ja sagedast kärpimist; ei talu rohket lämmastikväetist, valguse puudust, põuda ega lumeta talve. Hea meetaim. Meil kasvatatavad ristikud on võõrtolmlejad, peamised tolmeldajad on mesilased ja kimalased. Kõrrelistega võrreldes on ristikus rohkem proteiini ning mineraalelementidest kaltsiumi, fosforit, vaske ja koobaltit. Ristikut saab söödana kasutada kuni õitsemise lõpuni, seejärel tema toorkiusisaldus suureneb oluliselt ja seeduvus väheneb. Haljassöödana on ristik kõige väärtus­likum kuni õienuppude ilmumiseni. Sel ajal sisaldab ta keskmiselt 3% proteiini ning igas kilos on 2,5 g kaltsiumi, 0,4 g fosforit ja 35–40 mg karotiini. Metaboliseeruvat energiat saavad veised ristikust 1,63 MJ/kg. Ristik on seda väärtuslikum, mida rohkem on tema lehti, sest lehed on märksa proteiini-, kaltsiumi- ja karotiinirikkamad kui varred. Ristikhein on sobiv sööt lehmadele. Õitsemise algul tehtud ristikheinas on keskmiselt 12,9% proteiini, söödavust vähendavad ristikheina liiga tugevad varred. Metaboliseeruvat energiat on ristikheinas (veistele) kasvujärgust olenevalt 7,16–8,04 MJ/kg, kaltsiumi 10,1–12,6 g ja fosforit 1,8–2,3 g/kg.

Eestis külvati ristikut esimest korda 19. sajandi I kümnendil Pärsti mõi­sas, ristikuga kultuurkarjamaid hakati rajama 1840. aastatel Munalaskme mõisas.

VE, 2006; EME 2, 2009 (K. Annuk, V. Sikk); muudetud 2011