Meloni võrse ja vili

melon (Cucumis melo), üheaastane taim (ka selle taime vili) kurgi perekonnast, teise käsitluse järgi oma­ette Melo perekond kõrvitsaliste sugukonnast. Pärineb Aafrikast ja troopilisest Aasiast. Tuntuim alamliik harilik melon ehk dessertmelon (C. m. ssp. melo) pärineb Ees-Aasiast, taim on kurgitaime sarnane, 0,5–1,5 m pik­kuste lamandunud vartega ja kollaste, enamasti ühesuguliste õitega (on ka kahesugulisi õisi). Viljad erineva kuju, suuruse ja värvusega, on hele- või tumekollase, rohelise, kollakaspruuni ja mustrilise koorega vilju. Viljaliha õrn, mahlakas, aromaatne, enamasti kreemikaskollane, harvemini valge või rohekas, sisaldab sordist olenevalt 4–18% suhk­ruid, palju karotiini, foolhapet ja C-vitamiini. Vilju süüakse valminult peamiselt toorelt, harvemini kuivata­tult, neist valmistatakse keedist, kompotti, siirupit ja tehismett, seemneist pressitakse õli. Kasvamiseks vajab melon rohkem päikest ja kuivemat õhku kui kurk. Juurekael ja selle lähedal olev varreosa ei tohiks kastmisel märjaks saada, sest on väga vastuvõtlik mädanikele. Eestis kasvatatakse melonit vähesel määral peamiselt katmikalal, eriti lühikese kasvuajaga varajasi sorte ka avamaal. Melonil on 7–12 alamliiki ja teisendit (nt kurkmelon, konomonmelon, kantaluup, võrkmelon, mangomelon), kaubanduses eristatakse põhiliselt kolme melonitüüpi: siledakoorelisi meloneid, võrkmeloneid ja kantaluupe.

VE, 2006; EME 2, 2009 (L. Meensalu); muudetud 2011