Kivinugis

nugis (Martes), keskmise suurusega kohevakarvaliste kärplaste perekond; 6–8 liiki. Nugised asustavad Euraasias ja Põhja-Ameerikas suurt ala, mille põhjapiir langeb kokku metsa põhjapiiriga. Levinuim (Euroopa metsadest Lääne-Siberini) on perekonna põhiliik metsnugis (M. martes). Tema tüvepikkus on kuni 58 cm, koheva saba pikkus kuni 26 cm. Toitub pisinärilistest, lindudest, putukatest, marjadest, jänestest, talvel ka lumme peituvatest kanalistest. Metsnugis on väga liikuv, redu- ja pesa­paigad on tal puuõõnsused, oravapesad või urud. Jooksuaeg juuni lõpust augustini, pesakonnas on enamasti 3–4 poega.

Kivi- ehk kodunugis (M. foina) on Mandri-Euroopas tavaline, tema levila põhjapiir on Eestis. Kivinugis on eluviisilt ja välimuselt metsnugisega väga sarnane (vahet tehak­se rinnal oleva heleda laigu värvuse ja ulatuse põh­jal ning ka selle järgi, et tema päkad pole karvased ja et ta on kogult väheldasem). Kivinugis eelistab kultuurmaistut, elades kiviaedades, -kangrutes, asulates hoonetes, kohati on ta linnades tavaline ja loodusmaastikus haruldane.

Kõik nugised on väärtuslikud pikakarvalised karusloomad, eriti metsnugis, ameerika nugis (M. americana), ilka ehk kalanugis (M. pennanti) ja harsa. Kuulsaim karusloom on soobel. Nugiste puurispidamine ei ole olnud edukas.

Eestis on levinud metsnugis ja kivinugis. Kivinugis oli meil varem looduskaitse all, kuid praegu puudub selleks vajadus ning 2003. aastast võib teda küttida. Metsnugis on varasemast ajast jahiuluk. Arvatakse, et jahistatistikas võib kütitud isendite hulgas olla arvel ka kivinugiseid, kuna mõnikord ei ole osatud üht liiki teisest eristada. Nugiseid võib küttida ajavahemikus 1. novembrist 28. veebruarini. 2010. aastal kütiti 1520 metsnugist.

EE 6, 1992; VE, 2006; EME, 2009; muudetud 2012