Eesti imetajad

Eesti nüüdisaegne imetajate fauna on kujunenud põhiliselt pärast jääaega (viimase 10 000–12 000 aasta vältel), kui siinsele alale tuli loomi lõunast ja idast. Eestis on vaid mõni Euro-Siberi metsade loomaliik – põder, valgejänes ja lendorav. Neist kaks esimest jõudsid meie alale juba varases preboreaalses kliimastaadiumis. Enim on laialehistele metsadele iseloomulikke liike, kes tulid siia hilispreboreaalses või boreaalses kliimastaadiumis. Pärast sooja atlantilist kliimastaadiumi kliima jahenes ja Eesti alale jäid ainult vähenõudlikud liigid, suurem osa siirdus mujale. Kui kliima taas soojenes, tuli osa neist (metskits, metssiga ja punahirv) tagasi. Osa Euro-Kasahhi steppide ja metsasteppide liikidest levis Eesti alale siis, kui inimtegevuse tagajärjel tekkisid ava-kultuurmaastikud. Sellised stepiliigid on põld-uruhiir, juttselg-hiir ja hiliseim tulnuk halljänes (umbes 200–300 aastat tagasi). Enamikul Eesti nüüdisaegsetel liikidel (näiteks mutil, karihiirel, mägral, karul, oraval, hundil, rebasel, kärbil ja nirgil) on suur ökoloogiline amplituud ja väga lai levila. Inimkaaslejad imetajad on Eestis koduhiir, rändrott ja kodurott; kaks esimest võivad soojal ajal elada ka väljaspool hooneid, kuid kodurott saab elada vaid inimasulais. Kodurotti võib veel kohata Kagu-Eestis ja kitsal alal Peipsi ääres (kuni Narva jõe suudmeni). Eestis on tabatud ka tähnikhirve (Cervus nippon) isendeid, kes võivad olla meile tulnud Venemaalt Leningradi oblastist, kuhu neid on omal ajal introdutseeritud.

• Nüüdisajal on Eestis kindlaks tehtud 64 imetajaliiki. Esindatud on putuktoiduliste, käsitiivaliste, näriliste, jäneseliste, kiskjaliste, loivaliste, vaalaliste ja sõraliste selts. Nimekirjale lisanduvad eksikülalistena 3 vaalaliiki – küürvaal ehk pikkloib-vaal, silmikdelfiin ehk afaliin (mõlemaid kohati Eesti merevetes 19. sajandil) ja valgevaal (nähti meie vetes 20. sajandi algul ja 1985. aastal). Viimastel aastakümnetel puuduvad andmed unilaste kohta. Ajakirjanduses leidub üks teade selle kohta, et on nähtud kunelit. Kuigi Johannes Lepiksaar (1986) oletab, et atlantilises kliimastaadiumis on kunelit Eesti alal olnud, ei ole seda veel tõestada suudetud. Tõendusmaterjal puudub ka pähklinäpi kohta; 40 aastat pole kohatud lagritsat ja vaalalise pringli viimase aja kohtamisjuhtumite kohta on andmed ebaselged. Kääbus-karihiire kohta on vaid ajakirjanduses avaldatud leiuteade. Eestisse on introdutseeritud ondatra (1947) ja kährikkoer (1950), reaklimatiseeritud on kobras (toodi 1957 Jänijõe piirkonda, Kagu-Eestisse tulid koprad Venemaalt, taastumine toimus nelja iseseisva asurkonna kaudu) ja punahirv (mitu korda 19. ja 20. sajandil). Mink ehk ameerika naarits on Eestis levinud iseseisvalt – farmidest põgenenud mingid kohanesid looduses hästi ja tõrjusid omamaise euroopa naaritsa välja; Eesti loodusest hävinud euroopa naaritsat aitab loodusesse (Hiiumaale) taasasustada Tallinna Loomaaed (esimesed isendid lasti Hiiumaal lahti 2000. aastal).

Imetajate hulgas on Eesti nüüdisaja olulisi jahiulukeid – põder, metskits, metssiga. 2010. aastal kütiti vastavalt 4255, 5075 ja 17 028 isendit. Tublisti püüti ka kährikkoera (12 600), rebast (9656) ja kobrast (6592 isendit). Varasemad populaarsed jahiulukid valge- ja halljänes on arvukuse vähenemise pärast jahisaakides kasinalt esindatud (vastavalt 119 ja 650 isendit).

Halljänes

Mets-karihiir

Metssea põrsas

Rebane

Kopra kuhilpesa

Tuhkur

Haruldaste või ohustatud imetajatena on looduskaitse I kaitsekategoorias lendorav ja euroopa naarits, II kaitsekategoorias kõik käsitiivalised, hall- ja viigerhüljes ning III kaitsekategoorias kasetriibik, lagrits, pähklinäpp, pringel, ahm ja saarmas.

Eesti imetajad punases raamatus.  Eesti punases raamatus (1998) on tollal kehtinud kategooriasüsteemi järgi 1. (eriti ohustatud) kategoorias euroopa naarits, 2. (ohualtid) kategoorias viigerhüljes ja lendorav, 3. (haruldased) kategoorias lagrits, pähklinäpp, brandti, tiigi-, habe- ja nattereri lendlane, suurvidevlane ning kääbus- ja hõbe-nahkhiir, 4. (tähelepanu vajavad) kategoorias hallhüljes ja saarmas, 5. (määratlemata) kategoorias soo- ja võsa-uruhiir ning laane-karihiir.

2008. aasta veebipõhises punases raamatus on Eesti loodusest hävinute kategoorias euroopa naarits, ohustatute kategoorias viiger, ohualdiste kategoorias lendorav ja ohulähedaste kategoorias harilik siil, hunt, tiigilendlane ja tõmmulendlane. Puuduliku andmestikuga liikide kategoorias on habelendlane, Nattereri lendlane, kääbus-nahkhiir ja hõbe-nahkhiir, väike- ja laane-karihiir, kodurott, lagrits ja pähklinäpp ning kivinugis ja kärp; mittehinnatavate liikide kategoorias kääbus-karihiir, soo-uruhiir, ondatra, tähnikhirv, ahm ja mink.

Euroopa naarits

Lendorav

Saarmas

Viigerhüljes

Kirjandus

• J. Aul. Kodumaa neljajalgsed. Tartu, 1931
• K. Paaver. Eesti NSV imetajatefauna kaasaegsest koostisest. – Loodusuurijate Seltsi juubelikoguteos. Tallinn, 1953
• M. Kaal. Pruunkaru. Tallinn, 1980
• H. Ling. Põder. Tallinn, 1981
• Eesti imetajate määramistabelid. Tallinn, 1981
• M. Kaal. Hunt. Tallinn, 1983
• M. Masing. Lendlased. Tallinn, 1984
• T. Randveer. Metskits. Tallinn, 1989
• A. Kirk. Jänesed. Tallinn, 1997
• H. Valdmann. Metssiga. Tallinn, 1997
• P. Barrett, W. MacDonald. Euroopa imetajad. Tallinn, 2002
• T. Randveer. Jahiraamat. Tallinn, ³2009

Välislingid

• Eestikeelsete imetajanimetuste andmebaas Eesti Looduseuuriate Seltsi kodulehel
• Eesti pisiimetajad
• Eesti virtuaalne punane raamat (2008) eElurikkus-es
• Jahindus Eestis Keskkonnaministeeriumi kodulehel