Halljänes

jänes (Lepus), pikkade kõrvade ja tagajäsemetega ning lühikese sabaga taimtoiduliste väikeulukite perekond jäneseliste seltsist; maailmas 23, Eestis 2 liiki. Jäneste karvastu on enamasti pruunikashall, talvel muutuvad paljud liigid heledamaks. Ülamokk on sügavalt lõhkine, esimesed lõikehambad paljastuvad. Liiguvad galopis, kusjuures tagajalad maanduvad eesjalgadest eespool. Tallulkõndijad. Söövad kõrrelisi ja liblikõielisi taimi, talvel puude ja põõsaste oksi ja koort. Kahjustavad viljapuid. Kogu jäneseliste seltsile on iseloomulik koprofaagia – oma ekskrementide söömine ehk toidu teistkordne seedimine. Polügaamsed, pojad pesahülgajad. Emasloomale on omane poegimisjärgne ind.

Halljänes (L. europaeus) on levinud stepialadelt põhja poole, Eestis peamiselt kultuurmaas­tikul. Karvastu suvel hallikasruuge, talvel helehall, saba piklik, pealt must, serv valge. Kaalub keskmiselt 4,3 kg. Tiinus 42±2 päeva, pesakonnas 1–7, sageda­mini 2–5 poega, imetamisaeg 1 kuu. Poegimisperiood kestab aprillist augustini, selle vältel sünnib 2–3 pesakonda. Sigimisküpseks saavad pojad järgmisel kevadel. Eluiga harilikult 3–4, ülimalt 13 aastat. Halljänesed on paiksed, individuaalterritooriumi suurus umbes 10 ha. Eesti alale saabus halljänes alles 16. sajandil, Põhja-Eestisse jõudis 18. sajandil.

Valgejänes (L. timidus) on kasvult halljänesest väiksem, tema kõrvad on lühemad ja käpad laiemad. Levinud Euraasia metsavööndis, Eestis elab metsades ja soodes. Erinevalt halljänesest on valgejänes Eesti alade põlisasukas (saabus siia kohe pärast jääaega).

Jäneseid on kütitud rohkesti, sest nende arvukus on olnud kõrge. Jänesejaht on lubatud 1. oktoobrist 28. veebruarini. Eestis on jäneste arvukus 21. sajandi algusest vähenenud seoses jänesele sobilike elupaikade vähenemisega ning hulkuvate kasside-koerte hulga suurenemisega. Kui 2006. aastal kütiti 1058 halljänest ja 333 valgejänest, siis 2010 vaid 650 halljänest ja 119 valgejänest. Nahk on vähe vastupidav ja selle hinne 100-pallilises hindamisskaalas 30. Jänestel on palju looduslikke vaen­lasi, nii suur- ja väikekiskjalisi kui ka kullilisi.

EME 1, 2008 (A. Kirk); muudetud 2012