patristika (<kr), hilisantiigi ja varakeskaja (2.–8. sajand) ristiusu mõtlejate (nn kirikuisade) teoloogiline, filosoofiline, esteetiline ja poliitiline õpetus. Erinevalt antiigi maailmavaatelistest õpetustest, mis vähe sõltusid traditsioonist, põhines ristiusk selgepiirilisel ilmutuslikul pärimusel (Piibel) ning tema sisuline areng toimus valdavalt apologeetika ja eksegeesi vormis. Polemiseerides võistlevate usuliste suundadega (judaism, antiigi polüteism, gnostitsism, hereesia) ning antiikkultuuriga üldse, võttis ristiusk suurel määral omaks antiigi idealismi (peamiselt platonismi ja uusplatonismi) pärandi. Selle ümbermõtestamine ja ristiusuga ühitamine oli patristika lähtealus. Kultuurilise ja keelelise tausta järgi eristatakse kreeka ja ladina patristikat. 2.–3. sajandil tegutsesid apologeedid, kes põhjendasid ja kaitsesid usuõpetust selle olulisemates küsimustes. Kreeka keeles kirjutasid Tatianus (u 120 – pärast 172. aastat), Justinus (surnud 163 ja 167. aasta vahel), Athenagoras (2. sajand), Eirenaios (126 – pärast 177. aastat) ja Hyppolytos (3. sajandi I pool), ladina keeles Tertullianus, Arnobius (u 260–327), Lactantius (3. sajand), Hieronymus, Ambrosius, Hilarius (315–367) ja Marius Victorinus (surnud 363). 4.–5. sajandil sugenes ristiusu õpetust süvitsi ja süstemaatiliselt seletav kirjandus. Selle rajasid Clemens ja Origenes. Idakirikus said eriti mõjukaks nn Kapadookia kirikuisade koolkond (Basileios, Gregorios Nyssast ja Gregorios Nazianzesest), „Areopagiitikate” autor ning Johannes Damaskusest. Ladina patristika peaarendaja oli Augustinus; tema suunda viisid edasi Macrobius (5. sajandi I pool), Martianus Capella (5. sajandi I pool), Boethius ja Cassiodorus. 8. sajandil asendus patristika skolastikaga.

• J. Pelikan. Klassikaline kultuur ja kristlik teoloogia. – Akadeemia 2001, 9

EE 7, 1994