pistrikulised

Välja-loorkull (isaslind)

Väikepistrik

pistrikulised (Falconiformes; vn cоколообразные), tihedasti kehale liibuva jäigavõitu sulestikuga peamiselt päeval tegutsevate röövlindude selts; 346 liiki ja alamliiki, Eestis 26. Seltsi kuulub 5 sugukonda: haugaslased, pistriklased, kondorlased, kalakotkaslased (Pandionidae; vaata kalakotkas) ja kurgkotkaslased (Sagittariidae; vaata kurgkotkas). Pistrikuliste levila hõlmab kõiki mandreid, v.a Antarktis; asustavad metsi, avamaastikke ja mägesid.

Suurimad pistrikulised on kondorid ja kotkad, pisimad kuuluvad pistrike hulka. Emaslinnud on isaslindudest harilikult suuremad, sulestikus ei ole soolist dimorfismi, küll on aga ealisi erinevusi. Pistrikuliste nokk on kõver, ülanokal haakjas konks, ülanoka tüvikut katab vahanahk. Jalad on tugevad, neljavarbalised, tagavarvas on vastandatav. Varvastel on pikad kõverad teravad küünised. Jookset varjavad (osaliselt või täiesti) pikad sääresuled, nn püksid.

Enamikul on kujunenud (nii liigiti kui isenditi) iseloomulik eritoidulisus (nn toiduspetsialiseerumine): ühed söövad pisiimetajaid (peamiselt närilisi), teised linde, kolmandad raipeid, palmikotkas toitub palmide viljadest, teohaugas (Rostrhamus sociabilis) tigudest, ahvikotkas (Pithecophaga jefferyi)  makaakidest. Saaki haaratakse ja surmatakse põhiliselt jalgadega. Seedimisel tekivad räppetombud.

Pistrikulised on väga head lendajad (keskmine lennukiirus 100 km/h), nad suudavad teha kiireid manööverdusi ning saaki rünnates sööstlende (rabapistriku kiirus kuni 360 km/h). Suured pistrikulised kasutavad tõusvaid õhuvoole ja kerkivad kõrgusse kruvijoont mööda (purilend). Hästi on arenenud nägemismeel (rabapistrik eristab kilomeetri kauguselt tuvisuurust lindu), raisakotkastel ka haistmismeel.

Pistrikulised on monogaamsed ja paljudel liikidel püsivad paarid kogu elu; kasutavad sama pesa või pesitsusala (ka sel aastal, kui nad ei pesitsegi). Tavaline on üks kurn aastas, munade arv suurtel pistrikulistel 1–2, väikestel 6–7. Haudumine kestab 28–55 päeva, pojad arenevad aeglaselt ja viibivad pesas 1–3 kuud, neid hooldavad mõlemad vanalinnud.

Paljud pistrikulised, eriti suuremad, on inimtegevuse tõttu ohustatud. Enamasti on põhjuseks pestitsiidid, mis neid peamiselt kaudselt hävitavad, jõudes toiduahelaid pidi röövlinnu organismi ja sekkudes näiteks sigimisprotsessi (tavalisim on lubikoorega munade asemel nahkmunade tekkimine). Üle 30 liigi ja alamliigi on maailma punase raamatu erinevate ohukategooriate nimistus.

Eestis on kohatud 30 liiki pistrikulisi. Pesitsejaid on 19 liiki. Looduskaitse all on I kaitsekagoorias madukotkas, väike-konnakotkas (Aquila pomarina; vaata konnakotkad), suur-konnakotkas (Aquila clanga; vaata konnakotkad), kaljukotkas, kalakotkas, väikepistrik ja rabapistrik; II kaitsekategoorias kanakull ja III kaitsekategoorias herilaseviu (Pernis apivorus; vaata viud), must-harksaba ( Milvus migrans; vaata harksabad), roo-loorkull (Circus aeroginosus), välja-loorkull (Circus cyaneus)  ja soo-loorkull (Circus pygargus; vaata neid kolme loorkullid), raudkull, hiireviu, karvasjalg-viu (Buteo lagopus; vaata viud), tuuletallaja, punajalg-pistrik (Falco vespertinus) ja lõopistrik (Falco subbuteo; vaata kaht viimast pistriklastest). Eesti punases raamatus (2008) on Eestis loodusest hävinute kategoorias rabapistrik; äärmiselt ohustatute kategoorias madukotkas, suur-konnakotkas ja must-harksaba (Milvus migrans; vaata harksabad); ohualdiste kategoorias kalakotkas, kaljukotkas ja väikepistrik; ohulähedaste kategoorias merikotkas, soo-loorkull, välja-loorkull, kanakull, väike-konnakotkas, tuuletallaja ja lõopistrik.

Piltidel on mõningaid Eestis levinud pistrikulisi.

Vaata ka seotud artikleid

Kaljukotkas

Kirjandus

  • T. Randla. Eesti röövlinnud. Kullilised ja kakulised. Tallinn, 1976
  • Loomade elu, 6. Linnud. Tallinn, 1980
  • O. Renno (koostaja). Eesti linnuatlas. Tallinn, 1993
  • L. Jonsson. Euroopa linnud. Tallinn, 32008
  • E. Mägi. 101 Eesti lindu. Tallinn, 2010

Välislingid

EE 5, 1990; muudetud 2011