Jakob Prei (2. III 1873, Kuksema vald, Virumaa – 3. IX 1954, Friedrichsrode, Saksamaa), geodeet, topograaf ja hüdrograaf; talupidaja poeg.

Õppis Jõhvi ministeeriumikoolis ja lühikest aega Tartu Õpetajate Seminaris. 1893 astus vabatahtlikuna sõjaväkke, lõpetas 1897 Vilno junkrukooli, 1902 Peterburi Sõjaväetopograafia Kooli, 1912 Kaasanis sapööriohvitseride kursused. Oli 1902–04 Riias Põhja-Õhtu topograafiaoskonna ja Vene-Jaapani sõjas (Mongoolias Sipingais) topograaf, 1912–16 peamiselt Läänemere hüdrograafiaekspeditsiooni hüdrograaf, seejärel oli lühemat aega Musta mere hüdrograafiaekspeditsiooni juhataja asetäitja, 1915–16 Peterburis Hüdrograafia Valitsuse juures merekaartide koostaja, 1918–19 Valge mere ja Põhja-Jäämere hüdrograafiaekspeditsiooni juhataja asetäitja (asutas Arhangelskis Põhja-Venemaa Eesti saatkonna, mille abiga eestlased said repatrieeruda), 1919–20 Eesti Veeteede, sadamate süvendamise ja parandamise ameti juhataja, 1920–34 Kindralstaabi IV topo-hüdrograafia oskonna juhataja. Aastast 1934 erus, 1941 lahkus Saksamaale (sõja-aastail elas Poznanis, hiljem Erfurtis).

Pani aluse eestikeelsete mere- ja topograafiakaartide väljaandmisele Eestis. Juhtis 1920–21 Eesti-Vene piirilõigu mõõdistamist ja Vene üheverstaliste kaartide väljaandmist eesti keeles, Eesti sadamate mõõdistamist. Aastaks 1930 oli Prei juhitud osakonnas valminud 64 eestikeelset topograafiakaarti. Algatas uue triangulatsiooni Soome lahes ja Eesti territooriumil (1920–29) ja selle ühendamise Soome ning Läti triangulatsioonidega, samuti esimeste eestikeelsete topograafiat ja mereasjandust käsitlevate trükiste („Topograafia-Hüdrograafia aastaraamat” 1922–30, „Eesti Loots” 1927) ning inglise-eesti meresõnastiku (1925) väljaandmise. Oli Balti Geodeesia Komisjoni asutajaid, liige (1924–27) ja president (1927), initsieeris Eesti astumise komisjoni liikmeks 1927. aastal. Kuulus rahvusvahelisse organisatsiooni, mis tegeles polaaralade uurimisega lennukitelt.

ETeadBL 3, 200xx (E. Tammiksaar)