Tartu Ülikooli õpetajate seminar

Tartu Ülikooli õpetajate seminari hoone ees on aukivi (1988, Endel Taniloo, AirikeTaniloo-Bogatkin), mis on pühendatud Eestimaa kõikidele õpetajatele

Tartu Ülikooli õpetajate seminar, 2010. aastast Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna haridusteaduste instituudi allüksus, kus koolitatakse klassiõpetajaid (bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õpe) ja koolieelse lasteasutuse õpetajaid (bakalaureuse- ja magistriõpe). 2010/11. õa oli päevaõppes 219 ja avatud ülikoolis 270 üliõpilast.

1990 moodustati Tartu Pedagoogilisest Koolist keskkoolile tuginev rakenduskõrgkool, 2001 liideti seminar Tartu Ülikooli haridusteaduskonnaga ja sellest ajast kandis nime Tartu Ülikooli õpetajate seminar. Seminaris oli kaks lektoraati: alus- ja alghariduse ning koolimuusika lektoraat. Koolitas klassiõpetajaid nii eesti (1.–6. klassini) kui ka vene õppekeelega koolidele, muusikaõpetajaid, alushariduse pedagooge ja koolieelse lasteasutuse õpetajaid. Seminar korraldas ka õpetajate täienduskoolitust. 2007. aastast oli haridusteaduskonna koosseisus olev töökorralduslik üksus, 2010. aastast on Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna haridusteaduste instituudi allüksus.

Aialugu

1828–89 Tartu Elementaarkooliõpetajate Seminar

Saksakeelne seminar, mida pidas ülal Liivimaa rüütelkond. Kursus kestis 2 aastat, 1865. aastast 3 aastat. Peale üldainete, pedagoogika ja metoodika õpetati ka didaktikat ja pedagoogika ajalugu. Hariduse said tulevased linnaalgkoolide õpetajad. Õpilaste hulgas oli nii eestlasi, sakslasi, lätlasi kui ka venelasi. Seminari esimene juhataja oli Dietrich Heinrich Jürgenson. Venestamise mõjul lõpetati 1887 vastuvõtt, 1889 liideti seminar venekeelse õpetajate seminariga. Seminari lõpetas kokku 403 noormeest (sh Rudolf Kallas, Friedrich Kuhlbars, Juhan Kunder, Jakob Pärn ja Kristjan Raud).

1878–1918 Jurjevi Õpetajate Seminar

1893. aastal nimetati Tartu II Õpetajate Seminar Jurjevi Õpetajate Seminariks. Oli 4-aastase õppeajaga riiklik venekeelne rahvakooliõpetajate seminar. Töötas harjutuskool ja 1881. aastast seminari ettevalmistusklass. Õppeplaani kuulusid usuõpetus, vene keel, kirjandus, kirikuslaavi keel (õigeusulistele), aritmeetika, geomeetria, Venemaa ajalugu ja üldajalugu, geograafia, loodusõpetus, ilukiri, joonistamine, võimlemine, saksa keel, eesti keel, laulmine, muusika (viiuli-, klaveri- või orelimänguoskus), aiandus, pedagoogika ja metoodika. Eesti keelt õpetas Mihkel Veske ja usuõpetust Martin Lipp. Kool suleti 1918. aaasta veebruaris, lõpetajaid oli 620, enamik neist eestlased (sh Hans Kruus, Ernst Peterson Särgava, Jakob Tamm, Jaan Depman, Ernst Martinson ja Tuudur Vettik).

1919–32 Tartu Õpetajate Seminar

6-aastase õppeajaga, algkoolile tuginenud eestikeelne riiklik seminar. Õppekavas olid pedagoogika, pedagoogika ajalugu, didaktika, koolitervishoid, eetika, loogika ja psühholoogia algkursus, algkoolis õpetatavad ained ja nende metoodika, klaveri- või viiulimäng ning pedagoogiline praktika. Õppejõududeks olid paljud tuntud eesti kooli ja kultuuritegelased (sh Johannes Aavik, Peeter Põld, Voldemar Raam, Edgar Kant, Juhan Aavik, Richard Kleis, Jaan Rumma, Peeter Treiberg). Õpilased andsid välja ajakirja Kuma. Seminari lõpetas 13 lendu, kokku oli lõpetajaid 367 (sh Alfred Karindi, Eduard Oja, Eduard Tubin, Karl Ader, Ott Raukas ja Jaan Reinet).

1932–37 Tartu Pedagoogium

2-aastase õppeajaga, keskharidusele põhinenud riiklik õppeasutus. Pärast Tartu õpetajate seminari ümbernimetamist Tartu Pedagoogiumiks jätkasid seal õpinguid ainult Tartu ja Rakvere õpetajate seminari kolm viimast klassi. Õppetöö toimus varasema õppeplaani alusel. 1935 võeti vastu ainuke lend pedagoogiumi õpilasi. Lõpetajaid kokku 205.

1937–47 Tartu Õpetajate Seminar

4-aastase õppeajaga, reaalkoolile või progümnaasiumile tuginenud riiklik seminar. Okupatsioonide ajal tehti õppekavades põhjalikke muudatusi. Nõukogude okupatsioon tõi kaasa haridussüsteemi ümberkorraldamise, kehtestati 7-klassiline koolikohustus. Õpetajatele korraldati täienduskursusi marksismi-leninismi alustest, nõukogude kooli struktuurist ja pedagoogikast. Peagi ilmnes, et lõpetajatel pole piisavalt teadmisi kõikide ainete õpetamiseks 7-klassi ulatuses ning 1947 muudeti seminar õpetajate instituudiks. Lõpetajaid 235 (sh Heino Ahven, Virve Aruoja, Enno Mikkelsaar ja Endel Taniloo).

1947–55 Tartu Õpetajate Instituut

 Keskeriõppeasutus; 1947–53 oli õppeaeg 6 aastat (tugines 7-klassilisele koolile), 1947 loodi kaugõppeosakond, 1953–55 oli õppeaeg 2 aastat (tugines keskkoolile). Koolitas 5.–7. klassi õpetajaid. 1950–56 töötas vene kirjanduse õppejõuna Juri Lotman. Tartu Õpetajate Instituut oli mõeldud õpetajate ettevalmistamiseks eelkõige Lõuna-Eesti koolidele. Lõpetajaid oli 1770. 1955 muudeti Tartu Pedagoogiliseks Kooliks.

1955–90 Tartu Pedagoogiline Kool

2–4-aastase õppeajaga, põhi- ja keskkoolile tuginenud keskeriõppeasutus. Koolitas algklassiõpetajaid, vanempioneerijuhte, põhikooli muusikaõpetajaid ja lasteaia muusikakasvatajaid ning põhikooli kehalise kasvatuse õpetajaid (viimaseid koolitati 1967 Pärnus asutatud Tartu Pedagoogilise Kooli filiaalis). Lõpetajaid kokku 3045.