pruunkaru

Karupoeg

pruunkaru (Ursus arctos), suurima levilaga karulane, elab Euraasia ja Põhja-Ameerika okas-, sega- ja mägimetsades. Suurimad on Kodiaki saarel ja Alaska rannikul levinud kodiakipruunkaru (Ursus arctos middendorffi; kehapikkus kuni 255 cm, isase mass kuni 1000 kg) ja peamiselt Kaljumäestikus levinud grisli (on eelmisest veidi väiksem).

Pruunkarud on kõigesööjad, toitudes taimedest ja loomadest, ka lagunevaist raipeist (paneb murtud looma näiteks haohunnikusse laagerduma); võib tekitada majanduslikku kahju, tallates toitumise jala viljapõlde, eriti kaera- ja maisipõlde, lagastab mesilaid ja murrab lambaid. Karmi kliimaga aladel jäävad pruunkarud toiduvaesel ajal põgusasse taliuinakusse. Isase varjepesa on enamasti lihtne maapinnaõnarus või oksaräga, kuhu lumi peale sajab. Emane teeb pesa hoolikamalt, seal sünnitab ta aastavahetuse paiku 1–5 pimedat abitut poega, kelle mass on 300–500 g. Pruukarudel ei ole looduslikke vaenlasi.

Eestis elab alamliik euroopa pruunkaru (Ursus arctos arctos); kehapikkus kuni 200 cm, mass 90–200 kg. Talvel magab. Metsalangetamise, kärarikka jahiga või muu seesugusega peletatakse paljud karud talikoopast minema. Enamasti saavad karupojad hukka, kuid osa karupoegi saab ka abi, näiteks tegutses kuni 2010. aastani Nigula Metsloomade Taastuskeskus. Omal ajal oli pruunkaru Eestis suhteliselt haruldane, ta oli võetud looduskaitse alla ja kuulus Eesti punasesse raamatusse. Rakendatud meetmed andsid tulemusi ja liik taastus hästi. 2006. aastal loendati 620 ja 2010. aastal kütiti 57 pruunkaru. Euroopa Liidus on pruunkaru kaitse all, Eestis võib küttida ainult nn nuhtluskarusid.

Elistvere loomapargis elav emane pruunkaru

Pruunkaru toitu otsimas

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • M. Kaal. Pruunkaru. Tallinn, 1980
  • D. MacDonald, P. Barrett. Euroopa imetajad. Tallinn, 2002
  • Jahiraamat. Koostaja T. Randveer. Tallinn, 32009

Välislingid

EE 7, 1994; VE, 2006; EME 2, 2009; muudetud 2012