Rahvastiku taaste areng Eestis
Rahvastiku demograafilist arengut iseloomustatakse taaste bruto- ja netokordajate, keskmise oodatava eluea pikkuse ning loomuliku iibe kordajatega. Need näitajad sõltuvad nii pikaajalistest arengusuundadest (taaste tüüp) kui ka rändeprotsessidest ning eriolukordadest (sõda, nälg, epideemiad). Rahvastikutaaste ehk rahvastiku asendumine on protsess, mille käigus ühe põlvkonna teisega asendumise kaudu rahvaarv pidevalt taastub. Eristatakse brutotaastet ehk brutoasendumist, mille puhul ei arvestata suremust enne viljakusea lõppu, ja netotaastet ehk netoasendumist, milles suremus on arvesse võetud. Taaste netokordaja mõõdab stabiilse rahvastiku iivet, kui sündimuse ja suremuse vanusekordajad jäävad muutumatuks piisavalt kaua, nimelt põlvkondadevahelise keskmise intervalliga.
Eesti rahvastik hakkas 18. sajandi algul omandama teiste Venemaa piirkondadega võrreldes erinevaid jooni (hilisem abiellumisiga, vallaliste suurem arv ning sellest johtuvalt väiksem perekond ja madalam sündimus). 19. sajandi keskel vähenes märgatavalt suremus. Edasi vähenes sündimus kiiremini kui suremus ning 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul oli iive negatiivne või nullilähedane. Demograafilise arengu traditsiooniline taaste tüüp asendus Eestis modernse tüübiga. 1934 oli sündimus Eestis Euroopa madalaim. 1932–34 oli rahvastiku taaste netokordaja 0,80, mis tähendas depopulatsiooni algust. Eriti ebasoodne olukord valitses linnades. Sellise olukorra jätkumisel oleks elanike arv hakanud Eestis vähenema 1940. aastate keskel. Eesti rahvastiku demograafilist arengut mõjutas Teine maailmasõda, mis põhjustas suuri inimkaotusi ja millele järgnes aktiivne sisseränne idast. 1940 suurenes ootamatult abiellumus, peale sõda kasvas ka fertiilsus. Teatud osas oli tegemist nn kompensatsiooniperioodiga. 1960. aastate keskpaiku vähenes sündide arv järsult. Uuesti tõusis päevakorda depopulatsiooni probleem. Pikka aega oli eestlaste iive negatiivne. 1960. aastate lõpul loomulik iive suurenes, sest sündimus oli kasvanud. Eesti rahvusest naiste fertiilsus ületas muulaste fertiilsuse, ja kuigi suremus oli 1980. aastate algul suur, säilitasid eestlased positiivse loomuliku iibe. 1980. aastate keskel suurenes sündimus veelgi, ja kuna suremus vähenes, saavutati sel ajal Eestis enamiku Euroopa riikidega võrreldes suhteliselt kõrge loomulik iive.
Alates 1991. aastast on nii kogu elanikkonna kui ka eestlaste iive olnud negatiivne. Taastet mõjutab oluliselt ka see, kui varases eas abiellutakse, kui püsivad on abielud ja kui palju tuleb korduvabielusid. 20. sajandi algul olid Eesti perekonnad püsivad, lahutusi oli vähe. 1930. aastate algul perekondade püsivus vähenes, eriti linnades. 1934. aastal oli täiskasvanud naistest lastetuid 41,3%, linnades 49 ja valdades 37,5%. 1970.–80. aastatel muutusid perekonnad dünaamilisemaks. Abiellumisiga vähenes, see suurendas ka sündimus- ja viljakuskordajaid. 1980. aastate lõpul oli esmaabiellunud mees keskmiselt 24, naine 22 aastat vana. Sünnitati enamasti 20–24-aastaselt. 1989. aasta loenduse andmetel oli täiskasvanud naistest lastetuid 23,9%. Väljaspool abielu sündis iga neljas laps. 1990. aastatel olukord muutus. Abiellumisiga nihkus edasi, järsult suurenes lahutuste arv. 1995. ja 1996. aastal ületas lahutuste arv abiellumiste arvu. Suurenes abortide arv (1990. aastate keskel tehti 100 sünnituse kohta 150 aborti), mis 21. sajandil on siiski vähenenud (2009. aastal tehti 61,5 aborti 100 sünnituse kohta). Veelgi on suurenenud vallaslaste arv. Summaarne sündimus langes 2,26-lt (1988. aastal) 1,24-le (1999. aastal), kuid suurenes edaspidi ja 2009. aastal oli see 1,63.
Esimesed suremustabelid Eesti elanike kohta koostati 1897. aasta loenduse andmete alusel (Sergei Novoselski, Kārlis Balodis). Keskmine eluiga ulatus 43 eluaastani. Kuni 1970. aastateni pikenes keskmine eluiga laste, eriti rinnalaste suremuse vähenemise tõttu. 1970–2000 on keskmine eluiga stabiliseerunud, meeste osas isegi kohati lühenenud (langenud 1950. aastate tasemele). Naised elavad Eestis meestest 10 aastat kauem (2009).
Rahvastiku taastootmise netokordaja on alla 1 (1999. aastal 0,59), s.t järgmised põlvkonnad on väiksemaarvulised. 1990. aastate teisel poolel on iive stabiliseerunud ja taastenäitajad paranenud.
Rahvastiku taaste ebarahuldavale olukorrale juhtis juba enne Esimest maailmasõda tähelepanu Nikolai Köstner, 1935. aastal arutati madala iibe probleeme rahvusliku kasvatuse II kongressil, mille tulemusena rakendati mõningaid abinõusid lastega perekondade toetamiseks. 1960. aasta lõpul esitas ajalehe Edasi loominguliste kohtumiste klubi iibeprobleemi laiale üldsusele arutamiseks. 1987. aasta algul võeti vastu määrus Eesti demograafilise olukorra parandamiseks. 1992. aastal võeti vastu esimene Eesti Vabariigi lastetoetuse seadus. 2000. aasta algul valmis rahvastikuministri büroo eestvõttel pere- ja lastepoliitika kontseptsioon, mida soovitatakse aluseks võtta riiklike toetuste andmisel. 2003. aastal andis Riigikogu välja vanemahüvitise seaduse.
Vaata ka seotud artikleid
EE 11, 2002 (Arvo Kuddo ja Kaljo Laas); muudetud 2011
