Suursaar

Suursaare tuletorn (postkaardilt)

Suursaar (sm Suursaari, rts Hоgland, vn Гогланд), saar Soome lahes 75 km Ontikast põhja ja 40 km Kotkast lõuna pool, 35 km Vaindloo saarest kirde pool; pikkus 11, laius 1,5–3 km, pindala 20,8 km². Kuni 158 m kõrguse (Lounatkorkia) saare kõrgem osa maismaastus juba hilisjääajal (Allerødis). Paljanduvad kristalsed kivimid, rohkesti on silekaljusid jt liustiku tekitatud kulutuspinnavorme ning murrutusastanguid; läänerand kõrge ja kaljune, idas ka liivaranda. Saart katab peamiselt okasmets (mänd, kuusk); 4 väikest järve. Suursaare lõuna- ja põhjaotsas on tuletorn.

Talvesõja lõpuni (1940) elasid saarel soomlased (1939. aastal 695 elanikku, peamiselt idarannas; tegevusalad kalapüük ja meresõit, 19. sajandil turustati suur osa saagist Kaupsaares jt Viru ranna sadamates). Talvesõja tagajärjel läks Suursaar 12. III 1940 Moskva rahulepinguga NSV Liidule. Teises maailmasõjas vallutasid soomlased märtsis 1942 Suursaare tagasi, kuid pärast Suursaare merelahingut tagastasid nad saare NSV Liidule. Nüüdisajal kuulub saar Leningradi oblastisse Kingissepa rajooni, alalisi elanikke ei ole. 

Suursaar on läinud tehnika ajalukku maailma esimese raadioside toimumispaigana (6. II 1900 side Kotkaga, Aleksandr Popov).

Kirjandus

• S. Veski jt. Suursaare (Hoglandi) paleogeograafia ja taimestiku ajalugu. Esialgsed tulemused. – Eesti Loodusuurijate Seltsi aastaraamat, 76. köide. Tallinn, 1995