Sõukruvi

sõukruvi, ka laevakruvi, propeller, vint (ingl marine propeller, screw, vn гребной винт), kruvipinnaliste radiaallabadega tiivik, mis pööreldes tekitab vees laeva liikumistakistust ületava tõukejõu. Peamasina pöördemoment edastatakse sõukruvile sõuvõlli kaudu. Sõukruvisid kasutatakse valdaval osal (umbes 95%) laevadest lihtsa ehituse, kõrge kasuteguri (0,4...0,7), kasutatavuse praktiliselt kõigil kiirustel ja võimsustel, lihtsa käitamisviisi, töökindluse ja laeva süvise ning õõtsumise vähese mõju tõttu sõukruvi tööle.

Harilikult on sõukruvil 3–6 laba ja valmistatakse metallist (messingist, nikkel-alumiiniumpronksist, roostevabast terasest, lühiaegseks kasutamiseks ka malmist) või plastmassist tervikuna valatud monoliitse või koostatavana. Sõukruvi iseloomustavad laba kruvipinna moodustaja ehk geomeetriline samm H, läbimõõt D, suhe H/D (0,4–2,3) ning labade sirgestatud kogupinna AD ja sõukruvi läbimõõduga võrdse ketta pinna A suhe A/AD>(0,3–1,2). Kasutegur oleneb suuresti kavitatsioonist, mis laeva üle 50-sõlmese kiiruse puhul pole välditav. Väga kiiretel laevadel kasutatakse nn ülekavitatsiooni-sõukruve (esmakordselt rakendati neid 1968 Põhja-Ameerikas tiiburlaevadel).

Sõukruvid liigitatakse jäiga (muutumatu, fikseeritud) või reguleeritava sammuga sõukruvideks. Kaubalaevadel valdavalt kasutatavad jäiga sammuga sõukruvid on kõige lihtsamad, odavamad ja kõrgema kasuteguriga, kuid nendega saab peamasina kogu võimsust kasutada ainult ainult teatud kindlal töörežiimil, milleks valitakse harilikult ekspluatatsiooniline täiskäigurežiim keskmistel ilmastikutingimustel laevakere keskmise tehnilise seisukorra juures; kõigil muudel režiimidel tuleb peamasina ülekoormamise vältimiseks pöördeid, st võimsust vähendada. Reguleeritava sammuga sõukruvid võimaldavad sammu muutmise abil mistahes tingimustel ühildada peamasina ja sõukruvi tunnusjooned peamasina täisvõimsusel, kuid lisaks saab muuta ka laeva sõidukiirust peamasina pöörlemissagedust muutmata ning anda tagasikäik peamasinat seiskamata, mis parandab laeva manööverdamisomadusi ja meresõidu ohutust. Seetõttu vaatamata keerukamale ehitusele ja kõrgemale hinnale on neid otstarbekohane kasutada sageli ja suurtes piirides muutuva käigurežiimiga (nt traalerid) või kõrgendatud sõiduohutuse nõuetega nt (reisi-) laevadel.

1836 patentisid sõukruvi inglane F. P. Smith (1808–74) ja rootslane J. Ericsson (1803–89). Esimesed sõukruvid kujutasid endast Archimedese tigu (spiraali). Esimese kruvilaeva (Inglismaal 1838–39 ehitatud 237-tonnise D-ga Archimedes) kiirus oli ligi 10 sõlme. Algul oli tal 2,13-meetrise, hiljem 1,75-meetrise läbimõõduga sõukruvi, mida käitas umbes 81,5-hj (60-kW) aurumasin pöörlemissagedusel 139 p/min. Kaasagsetest kaubalaevadest suurima võimsusega sõukruvile on konteinerilaevad mahutavusega üle 10 000 TEU peamasina võimsusega 80 000 kW 6 labaga sõukruvile läbimõõduga 9,6 m massiga 131 t.

Vaata ka seotud artikleid

• kontrasõukruvi
• käitur
• peamasin
• propulsiivtegur
• sõuvõll

MerLe, 1996; muudetud 2012 (H. Punab)