taimegeograafia, fütogeograafia, biogeograafia haru, mis käsitleb taimeliikide ja -koosluste ning kogu taimkatte paiknemist maakeral. Teda on samastatud geobotaanikaga selle laiemas tähenduses. Taimegeograafia põhitõed sõnastas 1807 Alexander von Humboldt. 19. sajandi II poolel eristus taimegeograafias 3 haru: floristiline (käsitleb eri maade taimestikku), geneetiline (käsitleb taksonite areaalide kujunemise arenguloolisi põhjusi) ja ökoloogiline taimegeograafia (käsitleb taimeliikide leviku olenevust kasvukohategureist); viimasest harust on arenenud taimeökoloogia ja fütotsönoloogia. Taimegeograafiat on eriti edendanud suurte herbaariumide ja ekspeditsioonide andmeil koostatud ülevaated maailma taimestikust (19. sajandi keskel Augustin Pyrame ja Alphonse de Candolle'i uurimused, sajandivahetusel Adolf Engleri uurimused ning Inglismaa tuntuima botaanikaaia väljaanne Index Kewensis), regionaalsed floorad (William Jackson ja Joseph Dalton Hookeri jt) ja florogeneesialased uurimused (Richard von Wettstein). Venemaa Floora väljaandmist alustas Peter Simon Pallas; esimese lõpetatud ülevaate Venemaa taimestikust koostas Friedrich. von Ledebour, kes rajas ka Tartu ülikooli taimegeograafiakoolkonna. Nüüdisaegses taimegeograafias on kesksel kohal arealoogilised uuringud koos areaalide kaardistamisega (Eric Hultén Rootsis, Hermann Meusel Saksamaal) ja koondfloorade koostamine (näiteks Flora Europaea, alates aastast 1964).

Vaata ka seotud artiklit

• taimegeograafiline rajoneerimine

EE 9, 1996