Alexander von Humboldt [-lt] (14. IX 1769 Berliin – 6. V 1859 Berliin), Saksa loodusteadlane, geograaf ja maadeuurija, Wilhelm von Humboldt vend; Peterburi Teaduste Akadeemia välisauliige (1818), Tartu ülikooli audoktor (1827).

Uuris 1799–1804 nüüdse Venezuela, Colombia, Ecuadori, Peruu, Kuuba ja Mehhiko ala ning kirjutas oma uurimisreisist teose „Voyage aux regions equinoxiales du Nouveau Continent” (30 köidet, 1805–34), mis on suurim sellelaadne reisikirjeldus. Elas aastani 1827 peamiselt Pariisis. Reisis 1829 Baltimaade, Moskva ja Uurali kaudu Altaisse. Humboldti teostel oli suur mõju loodusteaduste, eriti geograafia arengule, ta on vulkanoloogia, zoo- ja taimegeograafia, klimatoloogia, hüdrograafia ning nüüdisaegse maastikuteaduse rajajaid. Võttis kasutusele isotermi mõiste (1817), tegi kindlaks taimkatte kliimast tuleneva vööndilisuse ja pani aluse nüüdisaegsele ökoloogiale. Humboldti peateos „Kosmos” (5 köidet, 1845–62) on üldistav kokkuvõte oma aja loodusteadusest. Eesti keeles on 1972 ilmunud „Lõuna-Ameerika rohtlates ja jõgedel: reis Uue Mandri ekvinoktsiaalpiirkondadesse”.

Tema järgi on nimetatud mitu kõrgkooli, sh Berliini Humboldti Ülikool.

EE 3, 1988