termomeeter, temperatuuri mõõtmiseks kasutatav riist. Kõige rohkem kasutatakse soojuspaisumise põhjustatud aine ruumala (klaastermomeeter), rõhu (manomeetriline termomeeter) või keha lineaarmõõtmete muutusel põhinevat termomeetrit (dilatomeetriline termomeeter). Klaastermomeeter (vedeliktermomeeter, kraadiklaas) koosneb suhteliselt suure mahuga reservuaarist ja selle külge joodetud ühtlase siseläbimõõduga peenikesest paisumistorust. Paisuva ainena (täitevedelikuna) kasutatakse harilikult elavhõbedat, etanooli või metüülbenseeni, suure temperatuurivahemiku korral ka vedelat galliumi. Otstarbest olenevalt võib klaastermomeetritel olla erisugune pikkus (kuni mõni meeter), mõõtepiirkond (vahemikus –60 kuni +600°C, erijuhul kuni 1200°C) ja jaotise väärtus (0,002–10°C). Miinimum- ja maksimumtermomeetrid näitavad vastavalt madalaimat ja kõrgeimat mõõtmise aja vältel olnud temperatuuri, elektrikontakttermomeetrid katkestavad või sulevad kind­lal temperatuuril vooluringi. Maksimumtermomeetrite hulka kuuluvad ka meditsiini- ja veterinaartermomeetrid, millega mõõdetakse inimeste ja loomade kehatemperatuuri. Nende mõõtepiirkond on harilikult 35–42°C ja jaotise väärtus 0,1°C. Tööstuses kasutatakse põhiliselt manomeetrilisi termomeetreid (põhinevad jääva ruumala korral tekkival rõhumuutusel), gaastermomeetreid (eriti täpseks temperatuuri mõõtmiseks), termoelektrilisi termomeetreid ja takistustermomeetreid.

EME 2, 2009