Wittgenstein, Ludwig

Ludwig Wittgenstein (1910)

Ludwig Wittgenstein [-štain] (Ludwig Joseph Johann; 26. IV 1889 Viin – 29. IV 1951 Cambridge), austria-inglise filosoof. Varase Wittgensteini peateos „Loogilis-filosoofiline traktaat” (avaldatud 1921) püüab faktide ja keele analüüsi vormis anda lõplikke vastuseid filosoofia põhiprobleemidele. Hiline Wittgenstein tegeles rohkem tavakeele käsitlemisega ja „inimese vabastamisega intellektuaalsetest umbsõlmedest”. Analüütilise filosoofia arengukäigu peamisi suunajaid.

Elu ja tegevus

Wittgenstein sündis terasetöösturi perekonnas, õppis Berliinis ja Manchesteris tehnikateadusi. Huvitudes matemaatika alusprobleemidest, jätkas õpinguid Cambridge'is, oli seal Bertrand Russelli õpilasi. Esimeses maailmasõjas võitles vabatahtlikuna Austria sõjaväes idarindel. Sõjavangistuses lõpetas oma põhiteose „Tractatus logico-philosophicus” (ilmus 1921 saksa keeles pealkirjaga „Logisch-philosophische Abhandlung” ning 1922 saksa ja inglise keelse paralleeltekstina (ladinakeelse pealkirjaga „Tractatus logico-philosophicus”; seda peetakse ametlikuks redaktsiooniks; e k 1996; ainus Wittgensteini eluajal avaldatud teos), milles uskus olevat lahendanud kõik filosoofia probleemid ümberlükkamatult ja lõplikult. Loobus seetõttu filosoofiast kui mõttetust tegevusest, tegutses koduõpetaja ja arhitektina, kavatses minna kloostrisse. 1920. aastate lõpus osales Moritz Schlicki ja Friedrich Waismanni (1896–1959) kutsel Viini ringi tegevuses, kuid pettus selle liigpositivistlikus ja ateistlikus suunitluses. 1929 läks tagasi Cambridge'i, seejärel üritas leida endale paika mitmel maal (sh NSV Liidus ja Norras), kuid naasis Inglismaale ja oli 1937–47 Cambridge'i ülikooli filosoofiaprofessor. Seal arendas ta valitud kuulajaskonna ees (sh Norman Malcolm (1911–1990), Elizabeth  Anscombe (1919–2001), Rush Rhees (1905–1989), Georg Henrik von Wright, Peter Geach (1916–)) esinedes välja oma hilisema filosoofiakäsituse. See on sõnastatud postuumselt ja ka autori tahte vastaselt ilmunud teoses „Philosophical investigations” (1953, saksa keeles „Philosophische Untersuchungen”).

Wittgensteini filosoofiakäsitlus

Wittgensteini filosoofiakäsituses eristub 2 ajajärku. Varase ajajärgu filosoofia on sõnastatud uurimuses „Tractatus logico-philosophicus”, mille ideeliseks aluseks on Lev Tolstoi asketismi, Arthur Schopenhaueri tahteõpetuse ning Gottlob Frege ja B. Russelli loogikakäsituse ühend. Teos on üles ehitatud aforismipärastest väidetest, Wittgenstein püüab anda lõplikke vastuseid filosoofia põhiprobleemidele, piiritleda faktidel põhinevaid väiteid, et sel moel eristada mõttekaid väiteid mõttetutest väidetest, ning vastata küsimusele, mis on loogiline paratamatus tõeliselt. Wittgensteini järgi koosneb maailm lihtsatest faktidest, mõned faktid on üldisemad kui teised. Üldisi saab taandada lihtsamateks. Ideaalse keele ülesanne on peegeldada fakte tõeselt, see on aga võimalik eeldusel, et keele ja lihtsa fakti suhe on pildi ja pildil kujutatu suhe. Faktuaalse keelekasutuse kõrval on mõttekas ka keele tautoloogiline kasutamine. Tautoloogiad ei ütle midagi faktide toimumise kohta, nad on iseeneslikult tõesed ja loovad raamistiku faktuaalsele keelekasutusele. Teadmine selle raamistiku ülesehitusest lubab välja selgitada faktikeele mõtteka kasutamise piirid. Neist piiridest väljaspool asub 2 tüüpi katseid midagi öelda: esiteks, ilmsed absurdsused, mis midagi ei ütle, ja teiseks, religiooni, eetika ja metafüüsika olulised tõed, mis on esitatud faktilausete kujul. Nt see, mida filosoof tahab väita absoluutse eetilise väärtuse või solipsismi kohta, ei ole esitatav tegeliku faktiväitena. Kuid keele kui sellise olemasolu osutab filosoofi taotlusele. Seetõttu on Wittgensteini järgi filosoofia probleemid paratamatult seotud keele piiride küsimusega. Seda Wittgensteini teost on tõlgendatud väga erinevatest seisukohtadest lähtudes, seda on oma manifestina kasutanud koguni vastandlikud koolkonnad, nagu Viini ringi neopositivistid, filosoofilised pietistid ja analüütilised metafüüsikud.

Wittgensteini hilise ajajärgu filosoofia on mõneti vastuolus „Tractatuse” lähtealustega, seda põhjustas Wittgensteini muutunud arusaam keelest. Ta oli hakanud vaatlema keelt kui sotsiaalsete tegevuste kogumit. Teaduslikele nõuetele vastava ideaalkeele otsimist pidas ta sügavalt ekslikuks, sest teaduskeele ülesandeks olev faktide tõene kirjeldamine on vaid üks ja kaugeltki mitte kõige olulisem keelekasutuse viis. Keelt kasutatakse teistelgi eesmärkidel, ükski neist ei ole legitiimsem kui teised. Wittgensteini kujutlus keelest kui sotsiaalsete tegevuste kogumist väljendub keelemängude idees: iga keelemäng on teatav eluvorm oma ratsionaalsuse, mõttekuse ja tõe kriteeriumiga, mida ei saa kanda üle teise keelemängu. Filosoofilised ummikprobleemid tekivad kahest teineteisega tihedalt seotud seigast: esmalt on meil väär ettekujutus keele erinevatest loogikatest, mistõttu me kaldume ühe keelemängu reegleid üle kandma teise keelemängu (see on ka „Tractatuse” põhiküündimatus), teiseks ei oska filosoofid tuua sõnu metafüüsilise käsutuse vallast tagasi tavakasutusse. Tavakeel on Wittgensteini järgi õige keel, mille varal me argielus toimime ja üksteist hästi mõistame. Wittgenstein on meelsasti võrrelnud oma filosoofilist meetodit ravija tegevusega: filosoofi ülesanne ei ole teooriate konstrueerimine, vaid inimese vabastamine intellektuaalsetest umbsõlmedest. Wittgensteini „kontseptuaalne teraapia” ei ole meetod tavatähenduses. Seda ei saa rakendada ühtemoodi, kõikjal ja alati, see on pigem selliste kujutluspiltide piinlikult täpne valimine, mis võimaldavad vabaneda sõnade petlikust loogikast. Wittgenstein ei õpetanud uusi fakte, vaid nn triviaalsusi, mida kõik teavad; kuid raske on saavutada nende triviaalsuste tervikpilti, ainult paljude triviaalsuste kokkuvõte suudab vabastada intellektuaalsest kohmetusest. Wittgenstein ei olnud laiale publikule kirjutav esseist, vaid „filosoof, kes kirjutas ainult filosoofidele” (E. Anscombe), kuid tema mõju 20. sajandi Anglo-Ameerika filosoofiale on olnud tohutu, 1990. aastail hakkas tema mõju levima ka Euroopa mandriosa filosoofiasse.

Töid

  • Logisch-Philosophische Abhandlung. – Annalen der Naturphilosophie, 14 (1921), inglise-saksa kakskeelne väljaanne Tractatus Logico-Philosophicus (1922), ek Loogilis-filosoofiline traktaat = Tractatus logico-philosophicus (1996, tõlkinud Jaan Kangilaski ja Veiko Palge)
  • Philosophische Untersuchungen (avaldatud 1953, kirjutatud 1936–1949), ek Filosoofilised uurimused (2005, tõlkinud Andres Luure)
  • Bemerkungen über die Grundlagen der Mathematik (avaldatud 1956, kirjutatud 1937–1944)
  • The Blue and Brown Books (avaldatud 1958, Cambridge's 1933–1935 peetud ingliskeelsete loengute üleskirjutus)
  • Philosophische Bemerkungen (1964)
  • Zettel (1967) 
  • Über Gewissheit (avaldatud 1969; kirjutatud 1950–1951; eesti keeles Tõsikindlusest (2000, tõlkinud Andres Luure) 
  • Philosophische Grammatik (1969) 
  • Bemerkungen über die Farben (1977)
  • Bemerkungen über die Philosophie der Psychologie (1980)

Kirjandus

  • F. A. Kenny. Wittgenstein. London, 1971
  • N. Malcolm. Wittgenstein: The religious point of view. London, 1993
  • R. Monk. Ludwig Wittgenstein. The duty of genius. London, 1990
  • P. Vijdeveld. Ludwig Wittgenstein, architect. London, 1993
  • M. Morris. Routledge Philosophy Guidebook to Wittgenstein and the Tractatus Logico-Philosophicus, New York, 2008

EE 10, 1998; muudetud 2012