Zahharova, Eda

Eda Zahharova (11. VIII 1959 Tallinn), laulja (metsosopran) ja pedagoog. Eesti Teatriliidu liige (1990–1995). Isa insener ja pedagoog, ema jurist. Elukaaslane Ain Orav.

Lõpetas 1977 Tallinna 2. keskkooli ning lauluerialal 1983 Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli (õpetaja Henn Eerik), 1990 Tallinna Konservatooriumi (Tiit Kuusiku klass) ja 1992 assistentuur-stažuuri Moskvas Tšaikovski-nimelises Konservatooriumis (juhendaja Irina Arhipova). Täiendas end 1992–93 Hannoveri Kõrgemas Muusikakoolis (Eva Märtson-Wilsoni klass).  Laulnud 1981–88 Eesti Raadio segakooris ja 1989–97 Estonia teatri ooperikooris, mänginud ka soolo-osi.

Olnud aastast 1994 Tallinna Ülikooli soololaulu ja hääleseade õppejõud (õpilasi: Andrei Bogatsh, Jaak Jõekallas, Anu Arendi, Elina Netšajeva, Ksenja Kutšukova). Õpetanud 1996–99 laulmist Eesti Humanitaarinstituudi näitlejaõppes. Asutas 2011 agentuuri Eda Zahharova Music Agency (EZMA) kontsertide korraldamiseks ning  noorte lauljate ja pianistide koolitamiseks. Esinenud kammerlauljana ja andnud soolokontserte Eestis, Venemaal Saksamaal, Rootsis ja Soomes, salvestanud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga Anatoli Garšneki „Viis setu laulu”. Repertuaaris vene, prantsuse, itaalia ja saksa kammermuusika ning eesti muusika (Saar, Mägi, Oja, Tubin). Osalenud solistina vokaalsümfooniliste suurvormide ettekannetel (nt Mozarti „Reekviem” 2001 Eestis ning 2002 Soomes ja Rootsis).

Saanud Rahvusvahelise Richard Wagneri Ühingu stipendiumi (1993). Diplom Glinka-nimelisel ooperilauljate konkurssil (1989). 

Osi

  • Marcellina (Mozarti Figaro pulm, 1989, Tallinna Konservatoorium Estonias, ja 1996)
  • Pajuvenelane ja Kiire mammi (Vinteri Kevade, 1991)
  • Arst (Lehári Krahv Luxemburg, 1993)
  • Kängu (Raadiku Puhh, 1995)
  • Ernestina (Hermani Hallo, Dolly!, 1996)
  • Klytaimnestra (R. Straussi Elektra, 1998 Pärnu Ooperis)

Kirjandus

  • P. Palm. Mozart ei uppunud ära: [Figaro pulm]. – Sõnumileht, 7. juuni 1996
  • Metsosoprani ja pianisti kontsert. – Postimees, 28. aprill 2008

ETBL, 2000 (V. Paalma); täiendatud 2017 (T. Mattisen)