zoogeograafia, loomageograafia, teadus, mis uurib loomade levikut ja seda mõjutavaid tegureid; biogeograafia osa, zooloogia ja geograafia piiriteadus. Põhilised uurimisobjektid: areaal, fauna ja faunistiline kompleks. Eristatakse kirjeldavat, võrdlevat ja seletavat zoogeograafiat. Kirjeldava zoogeograafia harud on arealoogia (käsitleb levilate paiknemist, piire, kuju ja suurust), faunistika (loomastiku liigilist koostist), süstemaatiline zoogeograafia (suuremate taksonite levikut ja liikide suhtelist arvukust osaareaalides) ja biotsönootiline zoogeograafia (elupaikade loomakoosluste leviku seaduspärasusi). Võrdlev zoogeograafia ehk regionaalne ehk erizoogeograafia tegeleb maismaa ning maailmamere loomastiku jaotamisega (rajoneerimisega) zoogeograafilisteks riikkondadeks, regioonideks, allregioonideks, provintsideks, piirkondadeks ja rajoonideks. Seletav ehk kausaalne zoogeograafia põhjendab levilate muutumist ja nüüdispiire paleogeograafiliste (ajalooline zoogeograafia) ja nüüdisaegsete ökoloogiliste tingimustega (ökoloogiline zoogeograafia).

Zoogeograafiat arendasid teaduseks 18. sajandi II poolel E. Zimmermann (esitas 1777 teoses „Specimen zoologiae geographicae” zoogeograafia mõiste, sisu ja uurimissuunad) ja Georges de Buffon. Mere zoogeograafia rajas A. Ortmann, kelle zoogeograafiline jaotus on suurel määral praegugi kehtiv. Zoogeograafiat on edendanud Alfred Wallace ja N. Severtsov. Nüüdisaja põhilised uurimissuunad on maailmajagude fauna ning zoogeograafia üldprobleemid (Ernst Mayr, George Gaylord Simpson).

Kirjandus

• H. Remm. Zoogeograafia. Tartu, 1969

Vaata ka seotud artiklit

• zoogeograafiline rajoneerimine

EE 9, 1996