äke

Karuäke

äke, mulla pindmise harimise (mullaharimisäke) ja taimede kasvuaegse hooldamise riist või masin (hooldusäke). Äkkeid liigitatakse kasutusala ja -koha (põllu-, niidu-, karjamaa-, uudismaa- ja oraseäke), töötamisviisi (aktiiv- ja passiiväke), kuju ja üldehituse (raam-, pakk-, siksak-, võrk- ja biiteräke), tööseadiste ning tööosade ehituse ja tüübi järgi (pulk-, käpp-, pii-, vedru-, tähik-, rull- ja lüliäke). Äkkepulgad või­vad olla sirged, kõverad, ümarad, ruutjad, ovaalsed või peiteljad.

Vanimad äkketüübid on kuuselatväke ja karuäke. 17. sajandil võeti Eestis kasutusele Skandinaavia päritolu raam- ja pakkäkked. 19. sajandi keskpaiku tulid kasutusele jäiga konstruktsiooniga raamäkked ning puuäketele kinnitati raudpiid. Kahe ja kolme pakulüliga pakkäke (nii puu- kui ka raudpulkadega) oli kuni 1950. aastani Eesti talus põhiline hobuäke.

Äestada saab ka kompleksseadise varbrulläkkega, mis on harilikult 15–25 cm läbimõõduga rull. Varbrulläkke tööpinna moodustavad pöörlemisteljega risti paiguta­tud ketaste servi ühendavad varvad (traadid); varvad võivad olla pöörlemisteljega rööbiti või kaldu (kruvijooneliselt). Mullapinnal veeredes tungivad sile- või hammasvarvad (või traadid) mullasse ning segavad ja kobestavad seda kuni 5 cm sügavuselt, töötades niiviisi äkkena. Varbrulläke võib olla nii iseseisev masin (ühe- või mitmejäljeline ehk -sektsiooniline ning ühe- või mitmelüliline) kui ka kultivaatori, mullafreesi, biiteräkke ja reaskülviku täiendtööseadis (varbrulläke on kinnitatud kas töömasina ette või taha või nii ette kui ka taha). Kui varbrulläket kasutatakse täiendtööseadisena, võib ta täita ka tugirataste ülesannet (on töösügavust hoidev seadis).

Kahvelvurräke

Vurräkke (nimetatakse ka karusselläkkeks) tööosa on ümber püsttelje pöörlev pulkadega ringlüli ehk ketas (ketasvurräke) või harilikult kahest või kolmest pulgast koosnev kahvel (kahvelvurräke, ka vispelvurräke). Ajami järgi eristatakse vaba- ja sundaktiivvurräkkeid. Vabaaktiivvurräkke ketas hakkab pöörlema masina edasiliikumisel, sest ketta vasak- ja parempoolsed pulgad puudutavad mulda vaheldumisi (ketta pöörlemistelg on püsttelje suhtes kaldu, kusjuures kaldenurk oleneb ketta läbimõõdust, või pulgad on asetatud ketta pinna suhtes kaldu). Vabaaktiivvurräkke ringlüli pöörleb ebaüht­laselt (olenevalt põllupinna ebatasasusest). Sundaktiivvurräkke ringlüli (ketas) või kahvel (vispel) pan­nakse pöörlema harilikult traktori käitusvõllilt.

Lattvõnkäke

Võnkäkke pulgad või pulgaread pannakse traktori käitusvõlli abil põikisihis (masina liikumissihiga risti) edasi-tagasi võnkuma. Eristatakse latt- ja võllvõnkäket. Lattvõnkäkkel on kaks või enam pulkadega põiklatti, mis liigendiliselt kinnituvad ajammehhanismi nookuritele (pendellülidele) ja nende kaudu raamile. Võllvõnkäkkel on masina raamil põiki paiknev nookvõll (nookmehhanism), mille õõtsketaste laagrikorpuse külge on jäigalt kinni­tatud kahe või enama pulgaga hoob. Võlli pöörel­des hakkab laagripukk koos oma hoovaga ja sel­lele kinnitatud pulkadega pendeljalt kahele poole nookuma (võnkuma). Seepärast nimetatakse võllvõnkäket ka nookäkkeks.

Võrkäke 1 tömpide pulkadega sektsioon, 2 nugajate pulkadega sektsioon, 3 teravdatud pulkadega sektsioon, 4 veokett, 5 veokonks, 6 veovarb, 7 veolatt

Võrkäkke (nimetatakse ka oraseäkkeks, umbrohuäkkeks, umbrohusoaks) paindpinnaline raam moodustub silmusjalt üksteisega seostatud pulgalülidest. Võrkäke kopeerib hästi maapinna konarusi ja sobib taimede kasvuaegseks hooldamiseks.

Siksakäke

Siksakäke on pulkäke, mille pulgad paiknevad pikisihilistel kahe või enama painde- (murde-) kohaga lattidel. Pulkade siksakpaigutust määratakse sellise arvestusega, et igal pulgal oleks ühesugune töölaius ja kõigil pulkadel võrdne jäljevahe. Siksakäkke raam võib olla kujundatud sirgetest põiklattidest ja siksakilistest või sirgetest pikilattidest või ka sirgetest kaldlattidest. Eristatakse raskeid (ühele pulgale langev äkke mass on 2 kg või rohkem), keskmisi (kuni 1,5 kg) ja kergeid (kuni 1 kg) siksakäkkeid. Kergeid siksakäkkeid nimetatakse ka külviäketeks (nendega tasandatakse pärast külvamist põllupinda).

Biiteräke

Biiteräke ehk hankmoäke on biitrina kujundatud tööseadistega äke. (Biiter on silinderjas labadega, hammastega, nugadega vms kaetud pöörlev masinaosa, millega töödel­dakse mingit ainet või materjali (mulda, teravilja). Biitri pikkuse ja läbimõõdu suhe on suur (5–10 ja enamgi). Selle looja ja esmatootja oli Soome firma Hankmo (20. sajandi alguskümnendeil) ja see on tänaseni Soomes laialt kasutatav. Biiteräkke tööseadis on rõhtne laagritel vabalt pöörlev nuga- või sõrmbiiter, mille tööosad on ühisteljele kinnitatud nuga- või sõrmtähikud. Biiteräkkel on 4–12 biitrit, igal biitril 5–14 tähikut. Biitrite töönurk (atakknurk) on enamikul biiteräketel kas sujuvalt või astmeliselt reguleeritav (harilikult 0–25°). Biiteräkke liikumisel hakkavad biitrid mulla takistusjõu toimel pöörlema ning kobestavad töödeldava mullakihi (aktiivmasin). Kergematel (4–6 biitriga) biiteräketel saab raamile paigaldada lisalasti.

Eestisse tõi esimese biiteräkke Aleksander Eisenschmidt 20. sajandi esikümnendil, laiemalt võeti seadis kasutusele 1913, kui asutati soode ülesharimiseks hoburiistajaamad. Puuraamiga hobubiiteräkkeid kasutati ka 1930. aastate lõpul, peamiselt soomätaste purustamiseks.

Välislink

• Äke teenib raha A. Tammeli kodulehel