talu

Talu Meremäe vallas Hilana külas 1923

Talu Järvamaal 1930. aastatel

Parkali aiandustalu Lahemaal Palmse lähedal 1992

talu, põllumajanduslik majand, mis hõlmab maavalduse koos hoonetega jm päraldistega ning on omandi- või kasutusõiguse alusel talupidaja valduses. Suurtes taludes kasutatakse palga-, keskmistes ja väiketaludes põhiliselt talupidaja perekonnaliikmete tööjõudu. Seisuslikus ühiskonnas erines talu suurmajandist – mõisast – nii majanduslikult kui ka õiguslikult: talu oli maksualune maavaldus ja enamasti mõisast sõltuv. Keskajale iseloomulik talude kogukondlik maakasutus asendus Eestis 19. sajandi individuaalse maakasutusega: taludele mõõdeti krunt. Talude päriseksostmine sai võimalikuks, kui talupojad 1816–19 vabastati pärisorjusest. Mõisnikke ajendasid talusid müüma talurahva rahulolematus ja kaubamajanduse areng ning viimasest johtuv sularahavajadus. Ajaliselt ja paikkonniti kulges talude päriseksostmine ebaühtlaselt: Põhja-Eestis osteti esimene talu 1850 (Väinjärvel), Lõuna-Eestis 1826 (Luunjas) ja Saaremaal 1863. Talude päriseksostmine hoogustus 1860. aastail, kui müüdi esimesed suuremad talud. Liivimaal osteti kõige rohkem talusid 1867–76, Eestimaal 1882–89. Eestimaal hoogustus talude päriseksostmine uuesti 1908–13 (eramõisadest ostetud talumaa osatähtsus tõusis 83,4%-ni). Riigimaal osteti nii Eesti- kui ka Liivimaal päriseks peaaegu kõik talud (peamiselt 1886 kehtestatud seaduse alusel). Kokku oli 1917. aastaks talupoegade omandusse läinud 42% põllumajandusmaast. 10. X 1919 kehtestas Asutav Kogu maaseaduse (maareform), millega võõrandati mõisamaa riigi omandiks ja müüdi soovijaile. Maa saamise eesõigus oli Vabadussõjast osavõtnuil. Esimestel aastatel kasutasid maad saanud asunikud seda põlisrendi alusel. 1925 hakati nii asundus- kui ka riigirendikohti päriseks müüma. Reformiga saadud maa ja muu vara tuli 60 aasta jooksul osade kaupa (madala intressiga) välja osta. 1922 hakati talupidajaile andma pikaajalist madalaprotsendilist laenu. 1926 võttis Riigikogu vastu nn popsiseaduse, mis lubas talumaade väikerentnikel (1926 oli neid 10 486) oma maalapid välja osta. 1929 alustati nn uut asundustegevust: loodi riiklik asunduskomisjon (muudeti 1938 Asundusametiks), mis hakkas kokku ostma pankrotistunud talusid ja moodustama neist uutele asunikele väiketalusid. Sel viisil asutati umbes 1800 talu. Väga vähe maad omavale 22 629 väikeperemehele eraldati riigi reservmaast juurdelõikeid (harilikult 3–4 ha kännustikku või võsastunud heinamaad). Riik hüvitas osa maaparanduse, uue maa kasutuselevõtmise ja teede rajamise kuludest. Maareformi tulemusena tekkis juurde 40 000 peremeest ning 20 000 rendiperemeest sai järk-järgult omanikuks. Popsiseadusega sai omanikuks 10 000 väikerentnikku. Tuhandeid talusid tekkis, kui olemasolevad talud jagati pärijate vahel. 1930. aastate II poolel hakkasid Riigikogu ja valitsus talude tükeldamist takistama, sest väiketalud ei suutnud anda piisavalt kaubatoodangut. 1939. aasta suvel korraldatud loenduse andmeil oli Eestis 139 984 talu, mille keskmine suurus oli 22,7 ha, ja umbes 25 000 alla 1 ha suurust väikekohta. Peamine tootmissuund oli loomakasvatus, selle saadused moodustasid 70% talude kaubatoodangust. Peamine eksportkaup oli või, mis moodustas 1/4–1/3 Eesti ekspordist, välisturule müüdi ka peekonit ja lina. Taimekasvatus andis kogu vajaliku sööda. Talud varustasid kogu Eesti tarbijaskonda ka toiduvilja, kartuli ja juurviljaga. 1939 elas maal umbes 760 000 inimest, neist taludes 625 360, sh töötegijaid 495 131 (432 512 talupereliiget ja 62 619 palgalist). NSV Liidu okupatsiooni ajal 1940. aasta suvel maa riigistati, talumaa suuruse ülempiiriks määrati 30 ha. Saksa okupatsiooni ajal endine maajaotus taastati. Pärast II maailmasõda jaotati maa 1944–46 taas ümber. 1947 algas sunniviisiline kollektiviseerimine, see hoogustus eriti pärast 1949. aasta märtsiküüditamist. Kehtinud seaduste mitmesugused tõlgendused ja Eesti põllumajandusjuhtide liberaalsus võimaldasid 1980. aastate I poolel hakata taas arenema eramajapidamisel. 1988 oli Eestis juba üle 600 talu, kuid neil puudus õiguslik alus. Veebruaris 1989 andis valitsus määruse „Talumajanduse arendamise esmaste abinõude kohta”. 2001. aasta põllumajandusloenduse andmeil oli Eestis 68 987 tegutsevat talumajapidamist. 

Juriidiliselt on talu kinnistu, millel on kas ajalooli­selt kujunenud või omaniku pandud nimi. Talude lii­gitamisel on kaks põhitunnust: maavalduse üld­pindala (talu suurus) ja tegevusvaldkond või -suund. 1920–10 eristati Eestis väiketalu (kuni 20 ha), normaaltalu (20–30 ha), täistalu (30–50 ha, algul 30–-60 ha) ja suurtalu(üle 50 ha, algul üle 60 ha). Nüüdisajal on kääbus-, väike-, kesk- ja suurtalud, kuid need on pindala järgi täpselt määratlemata. Tegevusvaldkonna ja -suuna järgi jagunevad nüüdisaja talud mittetootmistaludeks (nt hobi-, turismi- ja ratsatalu) ja tootmistaludeks (nt teraviljandus-, aiandus-, metsandus-, mesindus- ja piimakarjandustalu). Talus töötab talupere (talupidaja perekond ja palgatöölised), toodetakse nii oma tarbeks kui ka müügiks. Talude ühistegevust juhivad taluliidud, too­dangu müüki aitavad korraldada piima-, metsa- ja lihaühistud.

Loe täiendavalt artiklit Eesti põllumajanduse arengulugu.

Kirjandus

  • J. Õisman. Maareformi teostamine Eestis. – Eesti Statistika 1922, 6/8
  • H. Maide. The agrarian reform in Estonia. Tallinn, 1994
  • V. Udam. Talust taluni. Tallinn, 1994 

Välislink

EE 12, 2003; EME 2, 2009 (A. Pikkmets, A. Reintam); muudetud 2011