Õisu mõis

Härrastemaja

Härrastemaja (1953)

Härrastemaja tagakülg

Tallid

Tallid

Õisu mõis (sks Euseküll), rüütlimõis omaaegses Paistu kihelkonnas Viljandimaal. Mõisaansambel, mis koosneb paarikümnest suhteliselt hästi säilinud hoonest ja suurest pargist asub Õisu järve idakaldal. Tänapäeval Viljandimaal Halliste vallas.

Õisu mõisa juurde kuulus Anne (Annenhof) karjamõis.

Õisu mõisas on sündinud Friedrich Wilhelm von Sivers noorem.

Mõisa sepikojas eksponeeritakse ajastukohaseid tööriistu ja tarbeesemeid. Sepikojas korraldatakse seminare, teemaõhtuid, ärikohtumisi ja õpilastele ajalootunde.

Mõis rajati Karksi ordulinnuse maadele, esmamaining 1551. 1622 läänistas Gustav II Adolf mõisa oma varahoidjale Jesper Mattson Krusile, kelle järglastelt see redutseeriti. 1744 kinkis keisrinna Jelizaveta Petrovna Põhjasõjas kaks korda maha põletatud mõisa admiral Peter von Siversi lesele, kelle järglased pidasid seda 1919. aastani. Admirali poja Friedrich Wilhelm von Siversi ajal 18. sajandi keskel toodi mõisasüda praeguseni säilinud paika, kuhu järgnevatel kümnenditel püstitati Lõuna-Eesti üks kaunimaid ja stiilipuhtamaid barokk-komplekse. Tollal püstitatu on Õisus suuresti alles ka praegu.

Õisu mõisa majandus oli eesrindlik: juba 18. sajandi arendati aiandust, seal oli mitu treikoda, vasksepakoda, tubakamanufaktuur jms. Sieversid rajasid Eestis esimesena kultuurmetsi. Friedrich Wilhelm von Sivers suri 1781, tema surma järel jaotati mõis poegade vahel, Õisu mõisa sai Agust Friedrich von Sivers. 1789 eraldati Õisu mõisast Heimtali, mille sai kreiskohtunik Peter Reinhold von Sivers. 19. sajandi alguses eraldati Morna ja Kaarli mõis. 1809 külastas mõisa keiser Aleksander I.

20. sajandi alguses kuulusid mõisale saeveski, meierei ja telliselööv, kasvatati talinisu. Eelviimane mõisnik Alfred von Sivers oli Õisu raamatukogu asutajaid ning õpetas talunikele uusi põllundus- ja karjakasvatusviise. 1922 hakkas mõisas tegutsema piimanduskool, praegu on seal Õisu Toiduainetööstuse Kool.

Härrastemaja

Ansambli ehitas 1760.–70. aastail esinduslikult välja major Fr. W. von Sivers. Suure algselt barokk-, hiljem lisatud sammastega portikuse tõttu pigem klassitsistliku härrastemaja (1760–67, 19. sajandi osaliselt ümber ehitatud) on kõrge sokliga ühekordne kiviehitis. Maja esifassaadi liigendavad kolm kõrge kolmnurkfrontooniga risaliiti, keskmise ees on 19. sajandi alguse ümberehituse käigus lisatud kuue joonia sambaga portikus ja lai trepp, mida kaunistasid Justitia ja Prudentia marmorkuju. Algselt mõisa pargis seisnud skulptuurid valmistas Giovanni Antonio Cybei 18. sajandi II poolel, tänaseks on kujud viidud peahoonesse varjule.

Hoone tagaküljel on samuti kolm risaliiti, 19. sajandi alguse ümberehituse järgselt eemalduvad otsarisaliidid niivõrd, et neid võib lausa nimetada tiibhooneteks. Tagafassaadi keskel keskrisaliidi ees paikneb 19. sajandi lõpus ehitatud suur puidust nikerdatud kaunistustega palkon. Veranda ees keskteljel on purskaev, kust park laskub terrassidena järve suunas.

Sisekujundus on valdavalt historitsistlik, keskne ruum on akendega pargiküljele avanev saal, kus asuvad keisrikullidega kahhelahjud ja suur kroonlühter.

Kõrvalhooned ja park

Härrastemaja ette kujundati kaunis auring, mida raamistavad kõrvalhooned. Majaesise väljaku vastasküljel asuvad kaarja põhiplaaniga ait ja tall-tõllakuur (mõlemal sammastik, 1760. aastad), väljaku tiival valitsejamaja (1770. aastad) ning rühmiti ümber mõisasüdamiku teised kõrvalhooned (18.–19. sajandi). Kõik kõrvalhooned paiknevad mõisasüdamest põhja pool, ainult kõrstihoone asub lõunas. Mõisasüdamikule kõige lähemal on vastakuti asetsevad tööhobuste tall ja karjalaut ning karjatalitajate elamu. Alla, paisjärve kaldale viiva tee ääres asuvad vasakul pool vesiveski-meierei ja sepikoda ning paremal pool moonamaja-puutöökoda. Veel kaugemale paisjärve äärde jäävad saekaater, valla magasiait, rehi ja kaks küüni. Omaette silmapaistval kohal on järve ääres paiknev nn õlleköök. Mõisa tänaseni heas korras sepikoda on ehitatud 1893. aastal vana sepikoja kohale. Endine sepikoda jäi areneva mõisa vajadustele kitsaks ja nii rajatigi Õissu tolle aja üks suuremaid sepikodasid Eestis. Töökohad loodi kehele sepale. Sellest annavad peale sepikoja ruumikuse tunnistust ka kaks kollet ääsil ja kaks lõõtsa pööningul. Sepikojas ja sepapere eluruumides on säilitatud 20. sajandi alguse interjöör.

Pargi (üldpind 12,6 ha, looduskaitse all) kujundamist alustas Fr. W. von Sivers 1770. aastate teisel poolel inglise stiilis ja nii oli Õisu esimesi mõisaid, mille haljastus vormus uutel alustel, laienedes senisest kitsavõitu iluaiast hoopis avaramasse maastikku. Pargi rajamisele aitas kaasa reljeef: peahoone tagune järsak on kujundatud Õisu järve poole laskuva terrassaiana (regulaarstiilis), sealt edasi on kogu ala piki looklevat Vidva oja planeeritud vabalt vahelduvate lagendike ja puuderühmadega, jalutamisteede, grottide ja koobastega, kesksetele vaatesihtidele oli rajatud tiike, sildu ja paviljone. Regulaarne ja looduslik park sulavad kokku Vidva oja ääres. Viimane kujundus on tõenäoliselt teostatud G. Kuphaldti projekti järgi. Park on liigirikas, esineb umbes 85 puu- ja põõsaliiki, nende hulgas kanada kuusk, amuuri korgipuu, dalekardia kask, suureleheline tobiväät ja vabariigi üks suuremaid ussikuuski. On ka hästikujundatud kiviktaimla. Faunat esindavad pargis viinamäe- ja puuviljateod. Vidva oja ürgorgu rajatud Jõepark on praeguseks metsistunud.

Õisu mõisa kalmistu

Sieversite perekonna kalmistu paikneb mõisasüdamest paari kilomeetri kaugusel Morna mõisa suunduva tee lähedal künkal ja seda ühendab mõisasüdamega tammeallee. Praegu üsna räämas kalmistut piirab maakividest kiviaed, säilinud on väravapostid.

Kalmistu on rajatud 18. sajandi viimasel veerandil Friedrich Wilhelm von Siversi ajal ja sinna on maetud mõisaomanikke ja nende sugulasi. Kokku on kalmistul umbes poolsada matust. Esimesena maeti 3. I 1781 kalmistu rajaja, viimasena 12. VI 1930. aastal paruniproua von Sivers (sündinud Oettingen). Muuhulgas on säilinud August Friedrich von Siversi [1781–1829] abikaasa Johanna Elisabeth von Siversi (1765–87), Anna Dorothea Elise von Siversi (1798–1869), Friedrich von Siversi väimehe bioloogi Alexander Gustav von Schrencki (1816–76) ja tema abikaasa ning Pühajärve mõisaomanik Julie Helene Barbara von Siversi (1819–69) ning Armin von Siversi (1842–78) hauadkivid.

Kasutatud allikad ja kirjandus

• Õisu mõis Kultuurimälestiste riikliku registri andmebaasis
• J. Maiste. Eesti mõisad. Tallinn, 1996
• A. Hein. Viljandimaa mõisad. Viljandi, 1999
• H. Sander, T. Helimets. Õisu mõis ja park. – Eesti Loodus 2008, 4