Johannes Aavik (8. XII 1880 Randvere küla, Kõiguste vald – 18. III 1973 Stockholm), keeleteadlane. Õppis 1902–03 Tartu ülikoolis (TÜ) ja 1903–05 Nižini ajaloo-filoloogiainstituudis, lõpetas 1910 Helsingi ülikooli cand. phil. kraadiga. Osales Noor-Eesti tegevuses. Töötas Kuressaares ja Tartus eesti, prantsuse ja ladina keele õpetajana, oli 1926–34 TÜ eesti keele lektor ja 1934–40 haridusministeeriumi nõunik. Läks augustis 1944 Rootsi.

Aavikul on suuri teeneid eesti kirjakeele sõnavara ja grammatika ning ilukirjanduse stiili arendamises. Alustas keelealast tegevust Noor-Eesti albumites, kus avaldas artikleid („Eesti kirjakeele täiendamise abinõudest”, 1905), tõlkeid, arvustusi ning esseeliku jutustuse „Ruth” (1909, pseudonüüm J. Randvere). Algatas 1912 keeleuuenduse (kirjakeele muutmise ja täiendamise), et muuta eesti keel lühikese ajaga Euroopa vanade kultuurkeeltega võrdväärseks. Tutvustas ja rakendas oma ettepanekuid kirjutistes, tõlgetes (kriminaalnovellide sari „Hirmu ja õuduse jutud”, 1914–28, Edgar Allan Poe novellid), sariväljaannetes („Keeleline Kuukiri”, 1914–16; „Keeleuuendus”, 1925–26; „Keelelise Uuenduse Kirjastik”, 1914–26) ja raamatus „Keeleuuenduse äärmised võimalused” (1924). Muutmisettepanekud hõlmasid nii õigekirjutust, grammatikat kui ka sõnavara, olulisimad olid y kasutamine ü asemel, järgsilbi o taastamine (ilo, onneto), i-mitmus, lühike mitmuse osastav, lühike ainsuse sisseütlev, lle-alaleütlev, nd- ja tet-kesksõna, maks-vorm, u-line enesekohane tegusõna, mittesaksapärane sõnajärg, uute sõnade laenamine murdeist ja soome keelest (aare, hetk, häirima, julm, levima, raev, siirduma, tootma, vallutama), tuletamine (us-, ng- ja mus-liitelised nimisõnad) ning uute sõnade loomine. 1913 alustas Aavik tehistüvede loomist, tema pakutud 200 tüvest on praegu kasutusel umbes 40 (nt embama, evima, laip, laup, lünk, meenuma, mõrv, reetma, relv, süüme, veenma). Ligi pool Aaviku keeleuuenduslikest ettepanekuist on kirjakeeles kodunenud. Tema keeleuuendusmeetodid ja tehistüvede loomise põhimõtted on leidnud rahvusvahelist tunnustust ja rakendust.

Aavik on tõlkinud soome (Juhani Aho, Aino Kallas, Mika Waltari), prantsuse (Paul Bourget, Guy de Maupassant, Prosper Mérimée), inglise (William Somerset Maugham) ja vene kirjandust (Ivan Turgenev, Aleksandr Puškin), toimetanud eestikeelse Piibli 1968. aasta väljaande ning avaldanud eesti, soome ja ladina keele ning väliskirjanduse õpikuid (osa neist koos teiste autoritega).

1992  asutati Johannes Aaviku selts, mis annab aastast 1995 välja „Keeleuuenduse Kirjastikku”. 

Teosed

• Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastik (1921)
• Õigekeelsuse ja keeleuuenduse põhimõtted (1924)
• Keeleline käsiraamat (1932)
• Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika (1936)
• Kultuurilugu kirjapeeglis (1990)

Kirjandus

• Üheksa aastakümmet. Kogumik. Tallinn, 1971 

EE 14, 2000