astelpaju

Harilik astelpaju

astelpaju, vananenud nimetus okaspaju (Hippophae), asteldega kahekojaliste heitlehiste lehtpuude ja -põõsaste perekond hõbepuuliste sugukonnast; 3 liiki Euroopas ja Aasias. Vähemärgatavad õied lühikestes kobarates, kollane või oranž mahlakas luuvili on söödav. Harilikku astelpaju (H. rhamnoides) kasvatatakse viljapõõsana alates 19. sajandist Siberis, Ida-Euroopas ja Saksamaal, nüüd ka Skandinaavia maades. Vili on tuntud hea veinimarjana. Siberis, Mongoolias, Hiinas ja Euroopas korjatakse vilju ka looduslikelt põõsas­telt. Sordiaretusega alustati 20. sajandi alguses Venemaa Siberi-osas, hiljem Saksamaal, Soomes jm. Parimate sortide viljad kaaluvad kuni 1 g, sisaldavad kuni 0,3% C-vitamiini, 0,02% E-vitamiini ning ka teisi, eriti B-grupi vitamiine, linool- ja linoleenhapet, 4–7,4% õli ja kuni 2,7% happeid, ka suhkruid, pektiinaineid jm. Toorelt söömiseks on viljad hapud, neist valmistatakse mahla, kompotti ja keedist. Meditsiinis tarvitatakse astelpajuõli, mida saadakse seemnetest; see soodustab haavade, eriti põletushaavade paranemist ning seda tarvitatakse ka maohaavandite ja günekoloogiliste haiguste puhul. Rahvameditsiinis kasutusel ateroskleroosi, isheemiatõve ja südamepekslemise korral ning vererõhku alandava ja lahtistava (seemnete keedis) vahendina. Eestis kasutatakse harilikku astelpaju haljastuses ja põlevkivikarjääride metsastamisel. Viljapõõsana on ta andnud rohket saaki (3–30 kg põõsalt). Siberi sortidel on viljakandeiga lühike, sest arvatavasti seen- (närbumistõbi) ja mükoplasmahaiguste tõttu hävivad põõsad peagi, ka külmuvad. Vastupidavamad on Moskva ülikooli botaanikaaias aretatud sordid. Astelpaju elab süm­bioosis endotroopse mükoriisaga, seetõttu edeneb ta hästi ka huumusvaestel liivadel. Vajab õhu-, niis­kus- ja fosforirikast mulda. Taimede vahekaugus 2–3 X 4 m, iga 8–10 emastaime kohta istutatakse 1 isastaim. Reavahed haritakse mustkesaks või pee­takse muruna. Saak korjatakse käsitsi (7–15 kg vilju päevas), sobivaid korjamismasinaid ei ole.

Välislingid

VE, 2006; EME 1, 2008 (K. Kask); muudetud 2011