Luitepaigastikud on Eesti kõige kuivemad maastikud. Nad on kujunenud valdavalt endistel ja praegustel liivastel mere- ja järverannikutel, vähem on neid sisemaal (näiteks Alutagusel). Luitestikes on eel- ja vall-luiteid ning korrapäratuid tuiskliivakuhjatisi, harvemini kaarluiteid. Vall-luited on enamasti 75–150 m pikad, 30–50 m laiad ja 5–15 (30) m kõrged. Luidetevahelised nõod on valdavalt kuivad, niisketes kohtades rabastunud. Suur osa luiteid on tekkinud kinnistumata rannavallidest. Lahjadel  leedemuldadel kasvavad hõredad jässakate puudega sambliku- ja kanarbikumännikud, laiguti on nõmmeniite, valge- ja hall-luitekooslusi. Eesti suurimad luitestikud on Häädemeestel, Narva-Jõesuus, Lohusalus, Peipsi põhjarannikul, Kõpu ja Tahkuna poolsaarel ning Alutagusel.

Peipsi põhjarannikul Kauksi rannas on luited kaetud männikuga

Lohusalu poolsaarel on luidel männimets

Andrusemäe männikud Kõpu poolsaare luidetel (1959)

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti paigastikutüübid
• Eesti maastike uurimine

EE 11, 2002 (I. Arold)