Narva-Jõesuu
Narva-Jõesuu, linn Kirde-Eestis Ida-Viru maakonnas Narva lahe ääres Narva jõe suudmes, 14 kilomeetri kaugusel Narva linnast.
Narva-Jõesuu tähtsaim ressurss on Merikülani ulatuv 12 kilomeetri pikkune valge peene liivaga supelrand (7,5 km sellest linna piires). Liivaranna pindala väheneb, sest lõhutud muul ei pea setteid enam kinni. Narva-Jõesuu kui kuurordi loovad meri ja männimets ning pargid (Hele ja Tume park). Kultuurimälestiste riiklikku registrisse on kantud Narva-Jõesuu kuursaal ja kuursaali park, õigeusu Vürst Vladimiri kirik (seal asuvate ikoonidega) ning suvilad Aia tänav 15, 29 ja 45, Vabaduse tänav 35 ja Pargi tänav 6.
Narva-Jõesuu läänepiirini ulatub Udria maastikukaitseala ning piki Narva jõge ja kaldaala kulgeb Narva jõe alamjooksu hoiuala.
Narva-Jõesuus on linnavalitsus, piirivalvekordon ja päästekomando.
Rahvastik
Narva-Jõesuu elanike arv | |
1922 | 2336 |
1934 | 1635 |
1938 | 1462 |
1959 | 2751 |
1970 | 3527 |
1979 | 3135 |
1989 | 3754 |
2000 | 2983 |
2003 | 2875 |
2006 | 2734 |
2008 | 2645 |
2010 | 2602 |
Eestlasi 1989. aastal 12,1% ja 2000. aastal 15,2% |
Narva-Jõesuu elanike vanuseline jaotus | |||||||
Aasta | Elanike arv | Vanuserühm (aastad) | |||||
0–14 | 15–64 | üle 64 | |||||
arv | % | arv | % | arv | % | ||
1989 | 3754 | 770 | 21 | 2531 | 67 | 453 | 12 |
2002 | 2910 | 404 | 14 | 1923 | 66 | 580 | 20 |
2010 | 2602 | 301 | 12 | 1839 | 70 | 462 | 18 |
Narva-Jõesuu elanike arv kasvas sarnaselt teiste Kirde-Eesti linnade elanike arvuga 1990. aastateni ning on seejärel vähenenud. Rahvastik vananeb, loomulik ja mehaaniline iive on negatiivsed. Suurim rahvusgrupp linnas on venelased.
Ettevõtlus ja transport
Narva-Jõesuu elanike jaotus tegevusalati | ||
1989 | 2000 | |
Põllu-, jahi- ja metsamajandus, kalandus | 76 | 46 |
Töötlev tööstus | 712 | 87 |
Energia- ja veevarustus | 36 | 48 |
Ehitus | 32 | 28 |
Kaubandus, sõidukite ja kodumasinate remont | 124 | 79 |
Hotellid ja restoranid | 64 | 56 |
Veondus, laondus ja side | 124 | 43 |
Rahandus | 4 | 12 |
Kinnisvara-, üürimis- ja äritegevus | 48 | 52 |
Avalik haldus ja riigikaitse; kohustuslik sotsiaalkindlustus | 36 | 98 |
Haridus | 76 | 79 |
Tervishoid ja sotsiaalhooldus | 608 | 144 |
Muu ühiskonna-, sotsiaal- ja isikuteenindus | 104 | 29 |
Töötajaid kokku | 2 024 | 821 |
Tööhõivelisi elanikke oli Narva-Jõesuus 1989. aastal 54% ja 2000. aastal 27%. Linna tähtsaim tegevusharu on kuurordimajandus. Suurimad majutus- ja raviteenuste pakkujad on spaahotellid Narva-Jõesuu Sanatoorium (ehitati põllumajandustöötajate puhkekoduks, avati 1961) ja Meresuu (avati 2008). Ajalooliselt on Narva-Jõesuu tuntud ka kui kalapüügi- ja -töötlemiskeskus. Narva jõest (Eesti silmurikkaim jõgi) püütakse kõrgelt hinnatud delikatesskala – jõesilmu. Pärast AS Viru Ranna pankrotti minemist (2003) kala töötlemisega Narva-Jõesuus enam ei tegelda. Kalurid on koondunud Narva-Jõesuu Kalurite Liitu.
Haridus, kultuur ja tervishoid
Narva-Jõesuus on lasteaed (82 last), keskkool (2003/04. õa vene õppekeelega klassides 150 õpilast, eesti õppekeelega 1.–5. klassis 15 õpilast, 2009/10. õa vene õppekeelega klassides 136 õpilast), muusikakool (50 last), raamatukogu ning koduloomuuseum. Venekeelne erakool Tuvike (2002/03. õa 43 õpilast) suleti 2006. aastal. Ujuda saab mitme spaahotelli basseinis. Jõe suudmes on korrastamist vajav jahisadam. Linnas tegutseb 2 perearsti ja hambaarst. Koduhoolduse teenuseid osutab linnavalitsuse sotsiaalabi inspektor. Linnas on ka lastekodu (53 kohta) ja hooldekodu (102 kohta). Tegutsevad Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Narva-Jõesuu Niguliste kogudus, õigeusu Vladimiri kogudus (Moskva patriarhaadi alluvuses) ja baptisti kogudus.
Linnaehitus
Narva-Jõesuu planeering (Adolf T. Hahn, Aleksandr Novitski) pärineb kuurordi rajamise, eriti 1886. aasta suurtulekahjule järgnenud aastaist, kui ehitati rohkesti puitpitskaunistustega suvilaid ja pansione. Tuntuimad selleaegsed ehitised on kuursaal (1882, hävis tules 1910, uus hoone valmis Marian Lalewiczi kava järgi 1912, purunes Teises maailmasõjas, säilinud tiib taastati kultuurimajaks), A. T. Hahni valgesambaline suvila Villa Capriccio (sai 1944 kannatada, hiljem lammutati ja sellele kohale ehitati 1965–69 Mereranna puhkekodu), P. Vargunini Villa Bel Respino, R. Kolbe mauri stiilis suvila (mõlemad hävinud), õigeusu Vladimiri (ehitatud 1890–93, nn Vene stiilis, arhitekt A. Ivanov; hävis 1944) ja luteri Niguliste kirik (1897–1900, arhitekt Rudolf von Knüpffer, hävis 1944). Eesti Vabariigi algusaegadel majade arv ei suurenenud, tähelepanuväärseim uusehitis oli funktsionalistlik rannahoone, kus paiknesid kohvik ning riietus- ja puhkeruumid (1935, insenerid R. Ederma ja E. Otting; hävis 1941). Nüüdishooneist paistavad arhitektuuri poolest silma Narva-Jõesuu Spa & Sanatooriumi peahoone (1961, Nikolai Kusmin ja Manivald Noor), hostel Mereranna (Pärtel Tarvas ja Helgi Margna) ja Eesti NSV Ministrite Nõukogule kavandatud puhkeasutus (1980, arhitekt Marika Lõoke, nüüd hotell Minister). Huviväärne palkehitis on väike Vladimiri kirik (see ehitati 19. sajandi lõpul Merikülla), Narva-Jõesuu uuel kalmistul on säilinud Vabadussõjas langenute mälestussammas (1926, Amandus Adamson, tema kavandi järgi samal aastal Valges ehk Heledas pargis avatud Vabadussõja mälestussammas on hävinud).
Ajalugu
Narva-Jõesuu arengut on mõjutanud laevatatava ja kalarikka Narva jõe suudme piirkond. Aastast 1503 pärinev Liivimaa Ordu ordumeistri Wolter von Plettenbergi ürik kinnistab Narva foogti ning Kudruküla ja Vepsküla talupoegade õiguse edaspidi kalastada ka jõesuudme juures meres ja loa ehitada jõe vasakule kaldale (Narva-Jõesuu nime ürik ei maini) kalamaju ja noodakuure. Alalist elanikkonda (lootsisulased, kalurid) on esimest korda mainitud 1688 Karl XI allkirjaga ürikus (Narva-Jõesuu kuulus tollal Kudruküla mõisale). Püsiasulana on 17. sajandi lõpust alates mainitud Hungerburgi ja jõe vastaskaldal Magerburgi, meetrikaraamatuis leiduvad ka nimed Jegge Suu (1759), See-Mündung (1764), Meresuu (1798), Jõesuu (1803), Narowa-Mündung (1886), 20. sajandi alguse ametlikes ürikuis Ust-Narova ja Narowa-Jõesuu. 1799 toodi Magerburgis asunud tolliasutus jõe vasakule kaldale ning pärast seda hakkas Narva-Jõesuu kui Narva eessadam kasvama asulaks: rajati lauavabrikud, kalasuitsutuskojad, laevaremondikoht jmt ettevõte. Suvituskohaks kujunes Narva-Jõesuu pärast Balti raudtee valmimist, palju aitas selleks kaasa 1873 Narva linnapeaks saanud Adolf T. Hahn, sinna tuldi Peterburist ja Moskvast. Ametliku kuurordistaatuse sai Narva-Jõesuu 1894. 1896 avati seal vesi- ja mudaravila ning 1902 J. Salzmanni sanatoorium. 1899 asutati karskusselts Kalju, millel oli oluline osa kohalikus kultuurielus. 1917 sai Narva-Jõesuu aleviks (1913 oli temaga liidetud Auga), 1934 Narva linna eraldi linnaosaks. Raskeid tagajärgi tõi Narva-Jõesuule Teine maailmasõda, suur osa hoonetest hävis. Uuesti muudeti Narva-Jõesuu aleviks 1945, aastast 1990 on ta kuurortlinn.
Kirjandus
- V. Orav. Narva-Jõesuu, mu kodu. Tallinn, 2000
Välislink
- Narva-Jõesuu linna kodulehekülg
- J. Kressa. Narva-Jõesuust võiks saada taas Põhjamaade Veneetsia. – Kultuur ja Elu 2004, 1 ja 2
EE 11, 2002; EE 12, 2003; Eesti Vabariik 90, 2008; muudetud 2011