Eesti sootaimkond
Sootaimkonda kuuluvad enam kui 30 cm tüsedusel turbalasundil kasvavad taimekooslused. Olenevalt arenguastmest ja looduslikest oludest võivad sood olla kas puudeta (lagesood) või hõredalt kasvavate puudega (puissood) või metsaga kattunud. Metsamajanduslikest huvidest lähtuvalt käsitletakse soid, mille puurinde kõrgus on suurem kui 4 m ja võrade liituvus üle 0,3, tavaliselt metsataimkonna osana. Sootaimkond on üks seitsmest kasvukohatüüpide klassifikatsiooni kõrgeimast üksusest, mis jaguneb madalsoodeks, siirdesoodeks ja rabadeks.
- Madalsood (põhjaveetoitelised sood) paiknevad vähese äravooluga nõgudes, madalatel tasandikel, veelahkmealadel ja lammidel. Põhjavee tase on kõrge, ulatudes kohati maapinnani, taimedele vajalike toiteainete hulk sõltub peamiselt selle liikuvusest.
Liigivaestes madalsoodes on põhjavesi väheliikuv ja toiteainete poolest vaene. Taimedest on iseloomulikud mätas-, hirss- ja niitjas tarn (Carex cespitosa, C. panicea ja C. lasiocarpa), sookastik ja tavasirbik (Drepanocladus cossonii).
Rohketoiteliste ja seetõttu liigirikaste madalsoode karakterliigid on raud-, ääris- ja padutarn (Carex davalliana, C. hostiana ja C. buxbaumii), pruun ja tõmmu sepsikas (Schoenus ferrugineus ja S. nigricans) ning paljud käpalised, näiteks soohiilakas (Liparis loeselii), sookäpp (Malaxis paludosa), kahkjaspunane sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata) ja soo-neiuvaip. Madalsoode tüübirühmas eristatakse omaette allrühmadena lammisoid ja allikasoid.
 Allikasoo Halliste jõe kaldaaladel Kõvaküla juures |  Soohiilakas |  Soo-neiuvaip |
Rohu-siirdesoo Nigula rabas
- Siirdesood (segatoitelised sood) paiknevad tasastel või väikese langusega aladel raba servas või vähese äravooluga nõgudes. Siirdesoos omastavad taimed toiteaineid nii põhja- kui ka sademeveest. Veepeegel on vegetatsiooniperioodil maapinnast 10–30 cm sügavamal. Põõsarindes on tüüpilised hundi- ja lapi paju (Salix rosmarinifolia ja S. lapponum), kohati madal kask, rohurindes kasvavad nii madalsoodele kui ka rabadele iseloomulikud liigid ning lisaks neile siirdesoodele omased taimed, näiteks alpi jänesvill (Trichophorum alpinum) ja suga-sõnajalg). Samblarindes on madalsoode lehtsamblad enamasti asendunud turbasammaldega.
- Rabad (sademetoitelised sood) on kujunenud kas esmaselt, soode arengu jooksul turbalasundi kasvades, või teiseselt, liivase lõimisega mullas vettpidava nõrgkivi tekkimise tagajärjel – niisuguseid rabasid nimetatakse nõmmrabadeks. Raba üldine ilme ja taimkatte struktuur olenevad mikromaastikest. Selle järgi, milline on mikromaastike vahekord, eristatakse rabade alltüüpe, näiteks mättaraba, peenra-älveraba ja älve-laukaraba. Lisaks eristatakse Eestis lääne- ja idatüüpi rabasid. Läänetüüpi rabadel on nõlv suhteliselt järsk, raba keskosa aga enam-vähem tasane, soo mikromaastike jaotusmuster on korrapäratu, tunnustaimed on raba-jänesvill (Trichophorum cespitosum), vahelmine huulhein, porss ja punane turbasammal (Sphagnum rubellum). Idatüüpi rabad on kumerad, neil ei ole selgesti väljakujunenud järsku nõlva, mikromaastikud paiknevad enamasti kontsentriliselt hüdroloogilise keskme ümber, taimedest on iseloomulikud hanevits ja pruun turbasammal (Sphagnum fuscum). Rabades on levinud ka küüvits. Kõigis rabades on hästi arenenud puhmarinne, samblarindes valitsevad turbasamblad.
 Kakerdaja raba |  Punase turbasammal jõhvikatega |  Vahelmine huulhein ja küüvits |
Vaata ka seotud artikleid
Kirjandus
- L. Laasimer. Eesti NSV taimkate. Tallinn.1965
- Eesti sood. Koostanud ja toimetanud. U. Valk. Tallinn, 1988
- J. Paal. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Tallinn, 1997
- J. Paal jt. Eesti märgalade inventeerimine. 1997. aasta projekti „Eesti märgalade kaitse ja majandamise strateegia” aruanne. Tartu, 1999
Välislingid
- Märgaladest (soodest) Eestimaa Looduse Fondi koduleheküljel
- Jaanus Paali virtuaalne Eesti taimkatte kasvukoatüüpide klassifikatsioon
EE 11, 2002 (J. Paal); muudetud 2011
