Franciscus I

Franciscus I (ilmalik nimi Jorge Mario Bergoglio; 17. XII 1936 Buenos Aires, Argentina), 266. paavst. Valiti 13. III 2013, pühitseti ametisse 19. III 2013. Selles ametis on ta esimene Ameerikast ja esimene jesuiit. Oma esimestes sõnavõttudes paavstina palus ja pakkus ta kõigi koostööd kõige loodu kaitsmisel.

Ta on paljude usualaste raamatute autor. Üks tema lähemaid sõpru oli kirjanik Jorge Luis Borges.

Õpingud

Bergoglio sündis Buenos Aireses raudteetöölise pere esimese lapsena, Itaaliast sisserännanud vanematel oli veel neli last. Ta õppis kutsekoolis keemikuks ja töötas lühikest aega õpitud erialal, 17-aastaselt otsustas hakata vaimulikuks. Astus 1958 jesuiitide ordusse. Lõpetas 1963 Buenos Aireses San Migueli Máximo San José kolleegiumi filosoofiakursuse ning õpetas seejärel kolm aastat kirjandust ja psühholoogiat, õppis 1967–70 samas teoloogiat. Pühitseti 1969 preestriks. Tema õpingud langesid Argentina ja kogu Ladina-Ameerika jaoks keerulisele ajale, mil katoliku kirikul tuli võtta põhimõttelisi seisukohti  (nt Ladina-Ameerika piiskoppide konverentsidel Medellínis 1968 ja Pueblas 1979), eelkõige uue teoloogilise suuna, nn vabastusteoloogia (hisp teología de liberación) asjus. See suund rõhutas kristlaste kohustust võitluses vaeste vabastamiseks vaesusest. Üks tema õpetajatest, keda ta väga kõrgelt hindas, oli Argentina teoloog Lucio Gera (1924–2012), kes kuulus vabastusteoloogia pioneeride hulka.

Tegevus Argentina jesuiitide juhina

Töötas 1973–79 Argentina jesuiitide provintsiaali ametikohal, kus lisaks 227 jesuiidi juhtimisele (kes moodustasid ühiskondlikult üsna kaaluka organisatsiooni) oli tema ülesandeks orduliikmete teoloogiline väljaõpe. Aastatel 1980–86 oli Máximo San José kolleegiumi professor, teoloogia- ja filosoofiateaduskonna rektor ja ühtlasi San Migueli preester. Viibis 1986 doktoritöö kirjutamiseks Saksamaal, kuid kutsuti enne selle lõpetamist tagasi Argentinasse, kus tegutses Córdoba jesuiitide kiriku vaimuliku juhendaja ja pihiisana.

Tegevus piiskopi ja kardinalina

Oli 1992–97 Buenos Airese abipiiskop ja Auca titulaarpiiskop, 1998–2013 Buenos Airese peapiiskop, ühtlasi Argentina priimas, Argentina katoliku ülikooli suurkantsler ja Ida katoliku kirikute ordinaarius. Peapiiskopina osales üldrelaatorina ülemaailmsel 10. piiskoppide sinodil (Rooma 2001) ja oli 2005–11 Argentina piiskopikonverentsi eesistuja. Nimetati 2001 kardinaliks, 2001–13 oli San Roberto Bellarmino kiriku (Roomas, Itaalias) kardinalpreester. Osales 2 konklaavil 2005–13.

Vaeste paavst

Kogu vaimulikuelu on ta seisnud vaeste poolel, vajadusel ka võimukandjatele vastandudes. Dialoogivalmidusest hoolimata jäid tema suhted Argentina võimuga pingeliseks kõigi nelja aastakümne jooksul, mil ta tähtsamail kiriklikel ametikohtadel teenis (1973–2013), sest ta ei taganenud kunagi kiriku traditsioonilistest seisukohtadest (nt koolis antava usuõpetuse, eutanaasia, abordi, samasooliste abielu jms asjus) ning astus avalikult välja vaeste huvide kaitseks. Vastandumine on toonud kaasa võimude levitatud laimu. Piiskopina oli ta enam kui 3 miljoni uskliku ülemkarjane, keda teenis üle 800 vaimuliku ligi 200 koguduses. Nii kogudused kui ka vaimulikud olid väga rahul peapiiskopiga, kelle telefonile võis igal ajal helistada. Kuigi tal polnud ühtki teenijat (keetis enesele ise süüa, sõitis avalike liiklusvahenditega jne), sai ta oma ülesannetega hästi hakkama ja jõudis käia kõigis kogudustes. Samuti käis ta läbi teiste kirikute ja uskkondadega (ortodoksid, protestandid, juudid, muslimid jt), pälvides nende lugupidamise. Argentina (nagu ka muude Ladina-Ameerika maade) võimukandjate hulgas leidus arvukalt marksismi pooldajaid. Kui marksismiga hästi tuttav paavst Johannes Paulus II padre Jorge Maria esiteks Argentina pealinna abi-, siis peapiiskopiks ja lõpuks ka kardinaliks nimetas, andis rahvasuu talle hoopis „vaeste kardinali“ aunime. Ta ise on rõhutanud, et tahab olla sillaehitaja kõikide vahel.

Välislingid

Loodud 2013 (V. Salo)